„Libahundis“ Tiinat mänginud Ene Rämmeld kirjutab raamatuid

Eesti rahvas teab Ene Rämmeldit Leida Laiuse mängufilmist „Libahunt“, kus ta mängis Tiinat. Rämmeldi enda arvates on Tiina roll teda edaspidises elus seganud.

Hillar Kohv

Ene Rämmeld, kelleks unistasite saada lapsepõlves?

Olen sündinud Kaljukitse tähemärgis. Kuna ema oli Maardus algklasside õpetaja ja mina ei käinud lasteaias, siis oli mul võrratu võimalus käia aeg-ajalt emaga koos koolis. Minu poolest võinuks koolitunnid lausa ära jääda, sest suutsin seal korraldada suure segaduse ning koolilastega mürada. Kõige rohkem meeldis mulle koolis pühade-eelne ettevalmistus esinemisteks – sain tänu ema ametile juba mudilasena koolilavale. Vaatamata oma noorusele laulsin kõva häälega kõike seda mis teisedki ja sõnad olid alati peas. Sealt sain kaasa esinemispisiku, nautisin publikut ja esinemist.

Enne, kui mina kooli läksin, jäid emal kopsud haigeks ja me kolisime terve perega Türile vanaema juurde. Sealne elu oli kui paradiisis: aed oli täis head ja paremat, mets oli lähedal. Koolis hakkasin aktiivselt tegelema isetegevusega: tantsisin, laulsin ja kohe alates esimesest klassist olin ka näiteringis. Juba siis otsustasin, et minust peab saama näitleja, sest mulle kohe väga meeldis esineda!

Näitlejatööd alustasite Ugalas 1965. aastal.

Kuna olin koolis juba üksteist aastat laval olnud, siis tundus loomulikuna minna kohe Tallinna Panso kooli, aga just sellel aastal vastuvõttu polnud. Juhuslikult avastasin ajalehest, et teater Ugala kuulutas konkursi noorte näitlejate leidmiseks, ja nii ma sõitsingi rongiga Türilt Viljandi teatrisse konkursile.

Võetigi vastu, aga paari nädalaga sain aru, et päris teatris endast viis aastat vanematega oli järsku kõik palju keerulisem kui kooli näiteringis. Ega ma Ugalas suurt midagi teinudki, aga sain palka, lisaks käisin Viljandi kultuurikoolis Boleslaus Weidebaumi kursusel näitejuhtimist õppimas.

Toitusin vahvlitest ja moosipurgist, mille ema nädalaks kaasa andis. Viljandi Kultuurimajas olid laupäeviti peod ja ega ma Türil väga tihti enam käinudki, sest nii palju oli tegevust.

Järgmisel kevadel tahtsin uuesti minna Tallinnasse lavakunstikooli, sest see maailm tundus põnevam kui teatriintriigid.

Mida põnevat meenub Ugala ajast?

Mul on väga ilusad mälestused sellest ühest aastast Viljandis. Olin noor, kena ja uskusin, et mulle avanevad edaspidi kõik uksed. Teadsin, et Türile tagasi ma enam kunagi ei lähe. Mängisin uljast ja muretut last.

Väga meeldis käia Karl Adra juures kodus eratunde võtmas. Ta oli mulle nagu armastav vanaisa, keda mul endal enam ei olnud. Mäletan, kuidas ta õpetas mind lugema „kui mina olin veel väikene mees…“ Siiani, kui seda endale kõva häälega loen, tulevad pisarad silma. Sain temalt teada, et luuletust lugedes ei loe sa lihtsalt sõnu, vaid alltekst peab ka välja tulema ja esinemine peab inimesi emotsionaalselt puudutama. Teen seda tänini nii, mis siis, et täna on moes lugeda ilma emotsioonideta lihtsalt sõnu.

Teie tuntuim roll on Tiina Leida Laiuse mängufilmis „Libahunt“.

Kahjuks varises mu unelmate maailm pärast Viljandist lahkumist kokku, sest Panso mind oma kooli vastu ei võtnud ja see oli mulle nii raske pauk, et kavatsesin lausa enesetappu. Kogu mu maailm varises kokku, sest ma polnud ennast mitte millekski muuks ette valmistanud. Olin pannud kogu oma energia ja vaba aja esinemistele.

Õnneks kohtusin tänaval Türilt pärit kooliõega, kes sai minu kohutavast olukorrast aru ja viskas mulle päästva õlekõrre – pakkus palgaarvestaja tööd Tallinna trükikojas „Punane Täht“.

Oh imet, kui peaaegu aasta hiljem helises ühel toredal päeval mu lauatelefon ja rääkijaks oli Leida Laiuse assistent „Tallinnfilmist“. Talle oli Tiina otsingute jooksul minust räägitud, kuid ei Türil ega Viljandis osatud talle öelda, kust mind leida.

Järgmisel päeval olin juba stuudios Leida Laiuse ees ja kohe toimusid foto- ning filmiproovid.

Kõik see käis minu jaoks peadpööritava kiirusega. Aga oli ka piinaperiood, sest ametlikult pidi Leida ikka veel Tiinat edasi otsima, kuigi ta oli veendunud, et teeb minuga selle filmi. Lõpuks kinnitati mind rolli ja sõitsime Vilniusesse, sest alguses oli plaanitud terve film teha stuudios.

Vahepeal pandi film seisma ja edasi tehti juba Kanepis. Kui film valmis sai, siis tänu Evald Hermaküla kinnitusele olin kindel, et meil saab menu olema.

Aga läks teisiti. „Tallinnfilmi“ juhtkond tegi ise filmi maha ja Leida sai infarkti. Siis saime ettepaneku sõita Minski filmifestivalile ja see oli meile Leidaga rõõmuaeg, sest festivali president Aleksei Batalov tahtis mulle debüüdi eest anda peapreemia. Aga see ei läinud seal läbi, olid veel mingid intriigid.

Mind koheldi seal nagu staari ja sain ettepanekuid filmilavastajatelt, kuid paraku oli veel üks asi: öeldi kohe otse, et tule hotelli, tuba see ja see… Sain kohe aru, et sellisel moel mina küll ei taha filminäitlejaks saada, kui pean hakkama hotellitubade kaudu omale rolle hankima.

Olin siis pikkade sirgete juustega, minikleidis ja üldse mitte tavaliste sovetinäitlejate moodi, kes liikusid pikkade dekolteedega ebamoodsates kleitides. Olin nagu värske välismaine tuul ja mul oli seal menu.

Iseloomustage Leida Laiust. Milline inimene ta oli?

Ta oli väga printsipiaalne ja kohusetruu naine. Kõike, mis ta tegi ja ette võttis, tahtis ta teha maksimaalselt hästi. Alates oma filmidest ja lõpetades koduste pidude ning vastuvõttudega. Suhtlesin temaga väga tihedalt ka pärast „Libahundi“ filmi. Tema hilisemad filmid „Naerata ometi“ ja „Varastatud kohtumine“ võeti välismaistel festivalidel väga hästi vastu, lubati peapreemiaid, aga ta ütles organisaatoritele ausalt ära, et rahalise preemia on ta kohustatud Moskvasse viima , sest ta oli andnud vastava allkirja, ja nii jäigi ta neist ilma. See oli kurvastav, sest tal oli suuri rahalisi raskusi.

Kui ma Pariisis elasin, helistasin talle kuni tema surmani regulaarselt ja ta vastas alati reipalt, et temaga on kõik korras, varjates tegelikult minu eest oma suuri rahalisi probleeme. Need viimased on andestamatud, sest Leida filmidel oli menu Venemaal ja välismaal, kuid riik jättis ta unustusse, kuigi tal olid suured probleemid tervisega. Inimesed, kes Nõukogude Eestis suurte raskustega filme tegid, on minu silmis kangelased.

Kas Tiina roll on teid tavaelus seganud?

See on seganud sellepärast, et paljud tigedad ja kadestavad naised on mind lausa vihkama hakanud. Nad kujutavad ette, et mina ise räägin Tiinast hommikust õhtuni.

See pole tegelikult nii. Aga nagu teiegi oma küsimustega viite jutu ikka Tiinale, teevad seda ka teised ajakirjanikud. Eestis on mul nüüd sellest viimasel ajal lausa kasu, sest mind tuntakse ikka ära ja tänu sellele saan aeg-ajalt „erilise“ teenuse heatahtliku naeratuse saatel.

Millised Eesti mängufilmid kuuluvad teie lemmikute hulka?

„Libahunt“ ja „Lindpriid“ kohe kindlasti, siis veel „Georgica“, „Somnanbuul“, Ilmar Raagi „Kertu“. Aga tema „Eestlanna Pariisis“ ei meeldinud mulle kohe mitte sugugi, kuna tundsin eestimeelset ja eestikeelset Fridat isiklikult. Ta armastas väga Eestit ja Eestimaad, aga filmis oli ta suur Eesti inimeste põlgur ja see ei teinud Pariisis elavate eestlaste mainele head.

Kas mõnes telesarjas sooviksite mängida?

Tahaksin küll, sest nüüd on mul selleks aega, aga eks eestlased on harjunud juba sellega, et seeriates ja filmides on pidevalt ühed ja samad näod. Aga kujutan ette, et publikule oleks just vaheldust ja uusi nägusid vaja. Selleks väljakutseks oleksin hetkel valmis küll!

Kes näitlejatest on teie lemmikud ?

Eestis on ajast aega olnud Ita Ever.

Millega praegu tegelete ?

Tutvustan eestlastele oma viimast raamatut „Miks mitte“. Raamatu kirjutamine oli sel korral keeruline, kuna see pole autobiograafiline. Paljud asjad on siiski otse minu elust võetud. See raamat on minu suur fantaasia vili ja mitte otseselt minu eraelu.

Perekond ja lapsed?

Ametlikult olen ikka veel abielus Vladimir Karassev-Orgussaarega, sest kumbki meist pole viitsinud hakata ametlikke lahutuspabereid vormistama. Meil on üks poeg, kes käis septembris ka Eestis esinemas: tutvustas oma luulekavaga koos Marilyn Jurmaniga. Luuletajana on tal nimeks Tarah Xaintorxare, fotograafina kasutab nime Tarah Montbelialtz.

Armastan väga käia kinos. Vaatan isegi kolm filmi päevas ja see on mu tõeline kirg. Muidugi käin ka teatris, aga rohkem hoopis näitustel ja muuseumites. Mu suur kirg on pikad jalutuskäigud, mägedes ronimised, turnimine – tunnen tõesti, et olen kaljukits. Naudin mägedes allakukkumise ohtu, sest valitsen siiski olukorda ja keerulist situatsiooni.

Kas teil on midagi südamel, mida sooviksite ära öelda?

Et inimesed ei oleks kadedad ja õelad, vaid rõõmustaksid siiralt kaasmaalaste saavutuste üle. Et õpiksime hindama lihtsaid inimesi ja väärtustaksime selles väikses riigis oma inimeste vaeva ja kätetööd, mille eest lubamatult vähe makstakse.

 ————————————————–

Ene Rämmeld

Pärast abikaasa Vladimir Karassev-Orgussaare Läände jäämist 1976. aastal taotles luba asuda mehe juurde Prantsusmaale, kuid NSV Liit rahuldas palve alles 1981. aastal. Nelja ja poole aastase ooteaja kestel ei võimaldatud Rämmeldile Eestis enam erialast tööd.

Prantsusmaal elades esines Rämmeld 1984-1995 eesti luulekavadega Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. 1995-2012 töötas Rämmeld Pariisis Pompidou kultuurikeskuses.

Alates 2012 teeb tihedat koostööd Viljandi Kultuuriakadeemiaga, koostades ja esitades koos üliõpilastega luulekavasid.

Olulisemad rollid teatris: nimiosa „Tuhkatriinumängus“ (Vanemuine 1969), naispeaosa telelavastuses „Armastus, armastus“ (ETV 1969).

Filmirollid: Tiinan „Libahundis“, Illi Vladimir Karassev-Orgusaare telemängufilmis „Lindpriid“, Salme Jaan Kolbergi filmis „See kadunud tee“. Alates 1983. aastast on Rämmeld osalenud ka prantsuse filmides, muuhulgas Claude Lelouche’i filmis “Viva la vie” ja Luc Bessoni filmis “Subway“.

Taasiseseisvunud Eestis: roll Francoise Sagani näidendis „Kas te armastate Brahmsi?“ (lavastaja Ülo Vilimaa, Vanemuine 1994-1996), Jean-Pierre Leonardini näidendis „Ma tulen tagasi, tango“ (lavastaja Nathalie Jouin, Salong-Teater 1997). Pariisis tegi koos Liina Keevallikuga aastal 2010 dokumentaalfilmi “Wiiralti unenägu” . Samuti esines nimiosas Liina Keevalliku lühimängufilmis “Frida Rammi tähelaev”.