Synne Valtri: mina kiirust ja kõrgust ei karda!

Eesti Laulu finaali jõudnud laulu „Majakad“ esitajad Synne Valtri, Anto Siimson ja Marko Matvei tunnevad, et on saavutanud hea lavalise energia.

Tõnu Lilleorg

Loo viisi on teinud Synne Valtri koos oma bändiga ning sõnad Synne Valtri ja Aapo Ilves. Väliharfi mehed Siimson ja Matvei, kes oma tavaelus esinevad külapillimeeste stiilis, mängivad laval karmoškat ja kitarri ning laulavad.

Synne, kuidas sündis laul „Majakad“?

Algul mul puudus mõte tulla tänavu Eesti Laulule. Mõtlesin, et kui eelmisel aastal osalemine õnnestus, las ma nüüd puhkan ja keskendun oma uuele bändile. Aga tuli üks hea sõber, et nii ei tohi, pead ikka minema ja mulle tehti ettepanek võtta osa koos Väliharfiga. Kuna mul polnud õrna aimugi, milline see lugu peaks olema, kui kokku panna kaks nii totaalselt erinevat maailma, siis pidi kõvasti ajusid ragistama ja nii lugu valmis. Aapo Ilves aitas sõnu teha ja mu enda bändi poisid aitasid viisi osas ning pillide sissemängimisel.

Anto ja Marko, miks olete laval paljajalu?

Marko: See on meil brändiks kujunenud, see kuidagi vabastab ja võtab hirmu maha.

Synne: Tegelikult Sokisahtel.ee võiks teid toetada…

Anto: Ma käisin ükskord Sokisahtlis, otsisin endale sokke ja selliseid, nagu tahtsin, ei leidnud.

Synne: Kas tahtsid selliseid, mis näevad välja nagu oleksid paljajalu?

(naeravad)

Kuidas teil poolfinaali esinemine õnnestus?

Anto: Üllatavalt hea tunne oli.

Marko: Proovides läksid meil asjad nässu. Siis läks paremaks ja nagu sportlased ütlevad, tippvorm sai timmitud just võistluse ehk poolfinaali otsesaate ajaks.

Synne, mis bändid olid Toomapojad ja Horre Zeigeri Bigbänd, kus algas teie lauljatee?

Toomapojad olid omal ajal väga kõva bänd, nüüd nii aktiivset lavalist tegevust enam ei toimu, kuid loodan, et nad jälgivad minu tegemisi siiski. Internetist leiab nende laule, näiteks „Kullast süda“. Olin mõlemas ansamblis viis aastat. Need mehed ja see muusika õpetasid mulle niivõrd palju. Sealt sain oma enesekindluse ja arusaama, mida olen suuteline tegema ning kuhu tahan minna. Patune Pool õpetas mulle kannatlikust ja vastupidavust. Siis tuli aeg edasi liikuda, nüüd tahan nautida oma tööd.

Patuses Pooles, mis startis 2013. aastal, muutsite oma stiili päris palju?

Jaa, minu jaoks oli sellesse bändi minek nagu šokiteraapia, ma ei teadnud sellisest muusikast midagi, ma ei kuulanud seda. Mul oli niivõrd suur soov laulda, et olin nõus proovima.

„Majakad“ räägib õige suuna leidmisest, kuidas teie elus sellega on?

Synne: Ma olengi oma majakat otsinud, selle käigus liikunud ka radadel, mis pole olnud ehk päris õiged, kuid nüüd ma olen kodus. Sisetunne on minu jaoks tähtis, kui süda ütleb, et nüüd on õige, siis nii on.

Anto: Arvan, et olen õigel teel, peab olema tahtejõudu ja usku ning õnne muidugi ka.

Vahel võib inimene tunda end eksinuna, mida siis teha?

Anto: Siis tuleb otsida uus teeots ja edasi minna.

Marko: Siis tuleb vaadata uus majakas, sest tule poole tuleb ikkagi liikuda. Tuleb olla järjepidev. Mulle meeldib „Majakate“ sõnade puhul eriti see, et neid saab mitmeti tõlgendada. Siin saab rääkida näiteks tunnete merest, kuidas leida oma kallim. Meile on suur au, et saame esitada Aapo Ilvese sõnadega laulu, kes on muide kirjutanud teksti varasemale Eesti Laulu võiduloole „Kuula“ Ott Leplandi esituses.

Laulu sõnad on sellised kujundlikud.

Marko: Jaa, siin pole raamid kindlalt paika pandud. Sõnade sümboolsus annab vabadust laiemalt mõelda.

Kuidas seda lugu muusikaliselt iseloomustada?

Synne: Laulukirjutaja kirjutab alati oma käekirjaga. Minu jaoks on jõud number üks märksõna kõikides lugudes, mida kirjutan. Popi stiil aitab tekitada energiavoolu. Ma siiralt tahaks näha, et inimesed tunneksid toolidel istudes – ma enam ei suuda istuda, tõusen püsti, sest nii hea on. Kui läheksin peale nunnu looga, mis võib olla küll väga hea, siis see võib luua publikus nukrutsemise tunde ja seda ma ei taha teha. Selleks on kindlasti oma keskkond ja olukord, kuid arvan, et Eesti Laul peaks pigem pakatama energiast ja rõõmutundest.

Publiku elav kaasaelamine oleks tore?

Synne: Natuke võiks hulluks minna jah (naerab). Aktiivselt kaasa elav publik on artistile kõige parem tasu.

Anto: „Majakad“ on väga põnev väljakutse, seda on mõnus teha. See on muidugi väga erinev sellest, mida me Markoga kahekesi teeme.

Marko: Kui meie teeme sellist kerget umpa-umpat ja Synne teeb poppi, siis meie ühine joon on energias. Kui energia tuleb läbi keha, siis võib see jõuda inimesteni kohale. Siis on vägev, siis tasus lavale ronida.

Anto: Seda head energiat on tunda, kui me kolmekesi laulame.

Milline on Väliharfi muusika?

Anto: Meie lood on peamiselt mereteemalised, rahvalikud lood, teeme ka teistsuguseid lugusid oma võtmes ja esineme igal pool.

Marko: Jah, esineme piirist piirini nagu öeldakse. Kuigi ühelgi folkfestivalil me pole veel olnud.

Synne: Eriti hea on nende esinemine laeva pardal.

Synne, olite ka eelmisel aastal Eesti Laulu finaalis. Nüüd see karussell jälle pöörleb, kuidas tunne on?

Synne: Mina kiirust ja kõrgust ei karda, võin käia karussellil mitu korda. Mulle meeldib, kui mu elu on suhteliselt tempokas. Vabu hetki on meil kõigil vaja, kuid ütlen ausalt, ma ei oska vaba päevaga kodus midagi eriti peale hakata. Vajan pidevat liikumist ja tegutsemist.

Marko: Kuna meie oleme siin karussellil esimest korda, siis hoiame Synnest kõvasti kinni, et mitte maha jääda.

Anto: Just!

Nii et Eesti Laul on üritus, millest televaatajal tasub osa saada?

Synne: Kindlasti soovime, et kõik elaksid kaasa ja hääletaksid. Ma siiralt soovin kõiki tänada, kes meie poolt hääletasid poolfinaalis ja oleme tänulikud, kui seda tehakse ka finaalis.

Marko: Vaadake juba 29. veebruaril.

„Majakate“ esitajad on finaaliks valmis, vasakult Marko Matvei, Synne Valtri ja Anto Siimson. Foto: Priit Mürk / ERR