1986: Rootsi peaministri mõrv on jäänud lahendamata

Täna 34 aastat tagasi, 28. veebruaril 1986. aastal tapeti Stockholmi kesklinnas Rootsi peaminister Olof Palme. Kuigi politsei alustas koheselt juurdlust ja välja selgitati mitu kahtlusalust, pole see kuritegu tänaseni lahendust leidnud ja peaministri tapja(d) pole karistust kätte saanud.

Allan Espenberg

Olof Palme oli Rootsi üks tuntumaid sotsiaaldemokraatlikke peaministreid, kes juhtis valitsust kahel korral: aastatel 1969–1976 ja 1982–1986.

Oma viimasel elupäeval, 28. veebruaril 1986. aastal otsustas 59-aastane peaminister koos abikaasa Lisbethiga minna kinno Grand Cinema, mis asub Stockholmi peatänaval Sveavägenil. Pärast filmi lõppu astus abielupaar rahulikult kodu poole, kui äkitselt ligines neile umbes 35–40-aastane meesterahvas, kes tulistas peaministri suunas kaks lasku. Olof Palme sai surmavalt haavata, aga tema naine sai kergemalt vigastada ja jäi ellu. See juhtus kell 23.21 kohaliku aja järgi.

Kuigi kaks juhuslikult läheduses viibinud neiut püüdsid peaministrit elustada, polnud sellest kasu. Olof Palme suudeti küll toimetada kiiresti haiglasse, kuid arstid osutusid jõuetuks ja mõni minut pärast südaööd kuulutati peaminister surnuks. Tema naine Lisbeth Palme elas abikaasast enam kui 30 aastat kauem ja suri 87-aastasena 2018. aastal.

Pärast seda atentaati kerkis üles küsimus, et miks jalutas peaminister ringi ilma ihukaitsjateta. Aga asi olevat olnud selles, et Palmele ei meeldinud käia koos suure saatjaskonnaga ja ta olevat tahtnud end tunda tavalise inimesena. Teise versiooni järgi olevat ta kinoõhtuks siiski tahtnud endale tellida mõne ihukaitsja, kuid ta polevat turvameeskonna juhti mingil põhjusel telefonitsi kätte saanud.

Christer Pettersson – süüdi või süütu?

Kuigi Olof Palme tapmises süüdistati paljusid inimesi, siis pikemat aega oli põhiliseks kahtlusaluseks töötu näitleja, aga ka narkomaan, alkohoolik, eksvang Christer Pettersson (1947–2004), kes olevat vihanud peaministrit isiklikul tasandil.

Petterssoni nähti küll kuriteopaigas ringi liikumas, kuid ükski tunnistajatest ei näinud teda revolvriga ega pannud tähele, et ta oleks tulistanud. Siiski kuulati meest korduvalt üle ja ta kerkis peamise kahtlusalusena politsei huviorbiiti mitmel korral, kuid ikkagi ei suudetud tema vastu leida kindlaid asitõendeid. Muide, ühes intervjuus tunnistas Pettersson end Palme mõrvas isegi süüdi, kuid seda peeti valetunnistuseks ja arvati, et ta tahab sellega suurendada oma kuulsust.

Ainsa inimesena tunnistas Petterssoni vastu Palme abikaasa Lisbeth, kes oli olnud mõrvahetkel koos peaministriga ja võis tapjat näha. Naine väitis kindlalt, et tema abikaasat oli tulistanud Pettersson, kuid kuna ühtki muud tõendit selle väite kinnituseks ei avastatud, siis ei jäädud naise juttu uskuma.

Pettersson saadeti siiski kohtu ette, kus ta mõisteti süüdi ja saadeti elu lõpuni vanglasse, kuid ülemkohus mõistis mehe õigeks ja vabastas ta vangistusest. Seda otsust põhjendati sellega, et Petterssoni süü polnud piisavalt tõestatud. Kümmekond aastat hiljem suri Pettersson ootamatult, kusjuures tema surmapõhjused jäid samuti segasteks. Nii polegi teada, kas Pettersson oli Palme mõrvaga seotud või mitte.

Mõrvaversioone on seinast seina

Aastakümnete jooksul on esitatud tõenäoliselt sadu versioone, miks peaminister tapeti ning kes selle mõrva organiseerisid ja läbi viisid. Näiteks ühe versiooni kohaselt võisid Palme tapmises olla süüdi Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistused, sest Palme oli sealse apartheidirežiimi ja rassilise diskrimineerimise äge vastane ning ei lubanud seetõttu Rootsi ärimeestel ajada äri Lõuna-Aafrika Vabariigiga, mis ei meeldinud rootslastele ega lõuna-aafriklastele.

Veel on kahtlustatud, et Palme võisid kättemaksuks tappa Rootsis terroristideks kuulutatud kurdid, Jugoslaavia salateenistuse mehed, illegaalsete relvasaadetistega seotud Iraani valitsus, Rootsi ja Nõukogude Liidu lähenemist pelgavad parempoolsed poliitikud, Iisraeli salateenistus Mossad, NSV Liidu KGB, Lääne-Saksamaa vasakäärmuslased, Rootsi paremekstremistid, vabamüürlased, parempoolsete vaadetega Rootsi politseinikud jne.

Pole ka võimatu, et Palme tapeti sellepärast, et ta teadis liiga palju Rootsi ja välisriikide vahelistest salajastest relvatehingutest ning olevat pannud vaheltkasuna teenitud raha oma taskusse. Välistatud pole sedagi, et võib-olla tapeti hoopis vale mees ja mõrvarite tegelikuks sihtmärgiks võis olla kohalik narkokaupmees.

Muide, peaministri tapmises on end aegade jooksul süüdi tunnistanud üle saja inimese, kuid politsei pole leidnud nende puhul vähimatki seost mõrvaga, mistõttu on taolisi ülestunnistusi peetud vaimuhaiguseks või kuulsusjanulisteks avaldusteks. On avastatud ka mitu püstolit, mida kahtlustati seotuses Palme mõrvaga, kuid need oletused pole kinnitust leidnud ja õiget taparelva pole siiani kätte saadud.

Uurijad on optimistlikud

Kuigi Palme mõrvamisest on möödunud juba üle 30 aasta, pole uurijad kaotanud lootust ja väidavad, et seda tapatööd on siiski veel võimalik lahendada. Eelmisel aastal telekanalile SVT antud intervjuus teatas uurija Krister Peterson, et võimalus kuriteo tellijad, organiseerijad ja läbiviijad kätte saada pole lõplikult kadunud. Petersoni sõnul kavatseb ta peatähelepanu koondada kuriteopaigale ja vältida spekulatsioone juba välja käidud mõrvateooriate kohta.

„Me saame igal nädalal, mõnikord lausa iga päev, uut infot, mida me töötleme ja mille üle arutleme. Seetõttu olen ma meelestatud pigem optimistlikult. Kui me ei suuda tuua kohtu ette mõrvarit, siis me saame igal juhul esitada Rootsi rahvale kuritöö lahenduse,“ rääkis Peterson. Pealegi tühistas Rootsi valitsus 2010. aastal aegumistähtaja taolistele kuritegudele.

Samal ajal on paljud eksperdid seisukohal, et on aeg peaministri tapmise juurdlus lõpetada ja mitte kulutada enam raha ega jõudu edasisteks uurimisteks. Veel on soovitatud kõik kogutud materjalid teha kättesaadavaks ajaloolastele, kriminoloogidele ja psühholoogidele, kes peaksid neid üksikasjalikult uurima ning seejärel esitama omapoolse nägemuse ja järeldused atentaadist.

Olof Palme aastal 1984. Foto: wikimedia.org