Uues suhtekomöödias paljast ihu eriti ei näe

Kinosid asub vallutama värske kodumaine suhtekomöödia „Asjad, millest me ei räägi“, kus nalja saab ja seksistseene on ka üsna palju, kuid paljaid inimesi peaaegu et polegi. Aga see on tühiasi.

Margit Adorf

„Asjad, millest me ei räägi“ on õigupoolest frantsiisifilm, see tähendab, et mitte päris originaalne linalugu, vaid ühe varem ilmunud filmi järgi tehtud omamaine versioon. Umbes nagu „Klassikokkutulek“.

Originaalfilmi tegid 2014. aastal austraallased, see kandis nime „The Little Death“ ja filmi autoriks Josh Lawson. Päris üks-ühele koopia eestlaste versioon ei ole, stsenaariumit on mugandatud ja pisut kärbitud. Originaal saavutas kiiresti suure menu ja meiegi kinodes on näidatud sellest veel üht versiooni, 2016. aastal valminud hispaanlaste mugandust „Kiki, Love to Love“.

Isegi siis, kui te kuulute niisuguste inimeste hulka, kes on näinud nii Austraalia kui ka Hispaania filmi, siis võite ikkagi ka Eesti varianti vaatama minna, kasvõi sportlikust huvist. Muidugi tuleb tunnistada, et kui need kolm ritta panna, siis eestlaste oma on kõige viletsam. Samas täiesti ära solgitud ka ei ole ja nalja ikka saab, kasvõi seegi on naljakas, kuidas meie näitlejad neid piinlikke olukordi välja veavad.

Peab tunnistama, et kõige paremini on filmis õnnestunud seksistseenid ja kõige kehvem osa on sõnaline näitlemine. On küll ka palju eredaid hetki ja näiteks Liina Tennosaare – Egon Nuteri mängitud paar on otsast lõpuni selge ja kindel, kuid teistel on paljugi rabedaid, kärisevaid kohti.

Sellegipoolest ma pigem soovitan filmi vaatama minna, mitte ei hoiata selle eest. Küll aga peab ütlema, et päris lapsi ei tasu kinno seda linalugu vaatama saata. Kui te kodus oma võsukestega avameelselt seksiasju ei aruta, siis jäägu see film pigem esialgu pere kinokavast kõrvale. Sobib vaatamiseks abikaasaga, elukaaslasega, pruudi või peikaga, tüdrukuteõhtuks või sõpradega omavahel.

Mingit moraali filmis ei loeta, mingit psühhoanalüüsi ei toimu, tegelaste pikad elukaared välja ei joonistu. Tegemist on kerge meelelahutusega, kus on sketšid erinevate paaride omavahelisest intiimsuhtest. Keskendutaksegi üksnes magamistoas toimuvale, muud elu selle ümber on küll ka, kuid ainult õige pisut. Tegelaste eesmärk on jõuda seksini ja enamasti see neil ka õnnestub.

Filmis on kaks abielupaari, kelle intiimelu on üsna jahedaks muutunud ja nad püüavad seda lahendada omal moel. Näiteks noorem paar püüab eostada last. Ühe linateoses esineva paari puhul poeb aga mees nahast välja, et täita naise fantaasiat ja lõpetab seetõttu haiglavoodis. Kõiki ühendab see joon, et ega teisele väga avameelselt ja otse midagi rääkida ei julgeta.

Eesti film jääbki kuidagi poolikuks ja jätab kuidagi logiseva mulje, eriti sel juhul, kui seda õiget austraalia filmi nähtud on. Aga kui minna kinno madalate ootustega ja loota, et natuke nalja ikka saab, siis no seda saab. See on kerge meelelahutus, mis ei tohiks kedagi solvata ega panna kedagi piinlikkust tundma. Painama ei jää, pigem pakub vabastavaid tundeid.

Kes loodab filmis näha erutavaid kaadreid, see ilmselt peab pettuma. Kõige seksikamad kaadrid (ja kõige ohtramalt) on paaril, keda kehastavad Rain Tolk ja Jekaterina Novosjolova. Korraks isegi näidatakse pisut viimase paljast tagumikku. Kõik, mis ekraanil näha, jääb siiski siivsa meelelahutuse piiresse.

Filmi boonuseks on hea muusikaline kujundus ja piisav vaheldusrikkus, kord näidatakse üht, siis teist paari, igavus tekkida ei jõua. On kohati kohmakas ja amatöörlik, aga naerutajana täidab oma eesmärgi. Sobib naistepäevafilmiks küll, õigupoolest ongi naised selles loos igas paaris domineerivamad. Kohati lausa sel määral, et vaestest meestest hakkab kahju.

Üht viiest paarist kehastavad Jekaterina Novosjolova ja Rain Tolk. Foto: pressimaterjalid