Seiklused isajahil
|Disney Pixarilt on kinodesse jõudnud uus animafilm „Edasi“, kus kaks teismelist haldjapoissi soovivad vaid üheks päevaks elustada oma isa, kes suri siis, kui nad olid õige pisikesed.
Margit Adorf
Film on hästi sümpaatne ja seiklusrohke ning sobib suurepäraselt nii poistele kui tüdrukutele, ka lapsevanemal ei hakka seda vaadates igav. Sobib vaadata nii isaga kui emaga, sest emagi ei ole seal vaeslapse rolli jäetud, ta on poegade elus tähtsal kohal ning annab samuti oma panuse poiste seiklusesse.
Niisiis – kunagi ammustel aegadel oli maailm täis maagiat, kuid ajapikku see hääbus, sest maagia õppimine oli keeruline ja haldjarahvas hakkas kasutama hoopis teistsuguseid vahendeid. Nii nad elavadki umbes-täpselt nagu inimesed, sõidavad autodega ja söövad krõpse. Ian ja Barley on vennad, kelle isa on surnud, kuid kes jättis poegadele kingituse, mille ema peab üle andma siis, kui noorem poeg saab 16-aastaseks.
Film algabki sellega, et noorem vend Ian saab 16, ema toob üllatuse lagedale. Selleks on võlusau, millega peaks saama isa üheks päevaks ellu tuua. Paraku läheb loits untsu ja isa küll saabub, kuid poolikuna. Sõna otseses mõttes, temast jõuavad ellu tulla vaid jalad. Nüüd algab pöörane võidujooks ajaga, sest poisid loodavad enne järgmise päeva koidikut leida veel ühe fööniksi kivi, et loits lõpule viia ja kasvõi korrakski isa veel näha.
Film on eelkõige seikluslik rännak, kuid näitab hästi soojalt ka vendade omavahelisi suhteid, innustab oma hirmudest üle saama ja eelarvamustest vabanema. On ohtlikke tagaajamisi, kihutamist, lõksujäämist, on ükssarvikuid ja tuldpurskavaid olendeid.
Mina käisin kinos 6-aastase tütrega, kellel näis vahepeal kohati veidi igav olevat, kuid pinevamaid kohti vaatas ta suure huvi ja kaasaelamisega. Filmi lõpus ütles ta, et see meeldis väga ja koos leidsime, et kahju ainult, et ükssarvikuid nii vähe oli. Alguses oli vaid üks, keskosas esinesid mõned kurjad ükssarvikud, kuid kõik nad vaid vilksasid korraks. Oleks oodanud rohkem, sest Barley bussi peale oli ju joonistatud suur ükssarvik.
Igatahes võib kindel olla, et kõigile kooliealistele lastele see film peaks sobima. Eestikeelne dublaaž on igati korralik. Laule seekord eriti ei ole, kõlab küll muusikat, kuid mitte sedavõrd, et neid eraldiseisvateks laulunumbriteks nimetada. Tempo on meeldivalt vahelduv, pingelangused ei ole liiga pikaks venitatud ja pinevamad kohad ei väsita liialt ära.
Huvitav fakt: selles filmis on Disney esimene avalik homoseksuaalne tegelane ja Venemaal tsenseeriti see linateosest välja. Tegemist on episoodilise kõrvaltegelasega, ühe kükloobist naispolitseinikuga, kes ütleb selgelt välja, et ka tema naisest elukaaslase lastega on kohati keeruline hakkama saada. Ta lohutab sellega Iani ja Barley ema peigmeest, kes püüab poistele kasuisa eest olla. See on pisike stseen ja täiesti süütu dialoog.
Sellegipoolest on tegemist niivõrd olulise asjaga, et justnimelt selle pisikese stseeni kohta on ilmunud mitmeid erinevaid arvamusavaldusi. Disney toodangus on varemgi olnud imepisikesi vihjeid homoseksuaalsusele, kuid ajalooliseks muudab uue stseeni see, et keegi ütleb otse välja, et tal on samasooline partner. Senised viited Disney filmides on olnud väga varjatud ja mitte otsesõnalised.
Igal juhul ei tasu sellesse stseenikesse kinni jääda ja kindlasti ei ole film mingi homopropaganda ega ka ülistuslaul kärgperedele või isegi mitte isadele või isegi mitte üksikemadele. Filmi peamine sõnum on siiski see, et tasub hinnata neid inimesi, kes su elus olemas on.
Ian saab filmi lõpus aru sellest, et tema vanem vend Barley on tegelikult pakkunud talle kõiki neid elamusi, mida ta on soovinud teha koos isaga. Ja kuigi vend ei asenda isa, on siiski põhjust ka rõõmus olla. Side kahe venna vahel on filmi alguses üsna rabe, kuid ühine seiklus liidab kaks vastandlikku iseloomu.
Vennad Ian ja Barley. Foto: pressimaterjalid