Teleesilinastused – raskemeelne sõda ja komöödia enesekindlusest
Üleriikliku eriolukorra tõttu on kinod kuni maikuuni suletud, kuid kinosõpradel ei tasu meelt heita, leidub ju meie telekanaliteski väärt filme, mida vaadata. Eelolevast nädalast tahan esile tõsta kahte filmi: 23. märtsil teleesilinastub Kanal 2 programmis 2017. aasta sõjadraama „Dunkirk“ ja 26. märtsil teleesilinastub, samuti Kanal 2 programmis 2018. aasta komöödia „Küll ma olen ilus!“.
„Dunkirk“ on Christopher Nolani autorifilm, ta on selle filmi puhul nii stsenarist kui režissöör. Mälu värskendamiseks olgu öeldud, et Nolan on seesama mees, kes käis suure meediakära saatel eelmisel suvel filmimas ka Eestis, pani Lasnamäe kanali kinni ja filmivõtteid jätkus ka mujale Eestisse.
„Dunkirk“ räägib II maailmasõjas toimunud traagilistest sündmustest Prantsusmaal, Dunkirki rannal, kuhu jäi lõksu üle 400 000 sõduri Belgiast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt. Nad ootasid abitult evakueerimist, samal ajal kui Natsi-Saksamaa lennukid neid ülalt pommitasid. Sündmus toimus reaalselt 1940. aastal 26. maist 4. juunini.
Kui te ootate sellest filmist mingit niisugust lugu, kus on ka seiklusi ja romantikat, siis parem ärge vaatama hakakegi. Nolani film maalib väga elutruu pildi sellest, mis ilmselt seal ka reaalselt toimuda võis, igal juhul on vanad autentsed fotod filmis ellu äratatud.
See on ängistav film, mis kulgeb üsna aeglases ja hingenärivas tempos. Pean tunnistama, et mõned aastad tagasi, kui film välja tuli, siis mina seda lõpuni vaadata ei suutnudki, kuidagi üldse ei sobinud mu toonase meeleoluga ja ma ei soovinud end ka sundida seda vaatama.
Praeguses situatsioonis aga, nüüd, mil välja on kuulutatud eriolukord ja õhus on tunda abitust, võtsin filmi ette ja vaatasin üle. Mulle see film nüüd sobis, kõnetas hoopis teisiti ja sügavamalt. See, mida ma varasemas tilu-lilu meeleolus vaadata ei suutnud, avanes nüüd mu ees. Rusutus, abituse tunne, soov midagi ära teha, appikutsele reageerimine – kõik oli täpselt paigas ja töötas.
Dunkirki evakuatsioonis kutsuti appi tsiviilisikute jahid, paadid ja need, kes oskasid „väikseid laevu“ juhtida. Tänu vabatahtlikele suudeti päästa palju elusid, ometi olid seal lahingus ka suured kaotused, arvatavalt hukkus ja sai haavata 61,774 sõdurit, lisaks hukkus rünnakute käigus 1000 tsiviilisikut. Siiski õnnestus 11 päeva jooksul rannalt päästa umbes 338 000 meest.
Film järgib peamiselt kahe evakuatsiooni ootava sõduri ja ühe neile appi läinud paadi meeskonna heitlust, lisaks on põhitegelaseks üks briti lendurite meeskond. Eesmärk on üks – pääseda rannalt minema. Näeme surma, lõksujäämist, masendust.
Kui praegune eriolukord on teile raske taluda, siis selle filmi puhul on kaks varianti: a) te ei suuda seda üldse vaadata või b) just praegu ongi kõige õigem aeg seda vaadata. Film on igal juhul meistriteos, see võitis ka kolm Oscarit – parim montaaž, heli ja helimontaaž. Nomineeritud oli see ka parima filmi, operaatoritöö, režissööri- ja kunstnikutöö ning muusika (Hans Zimmer) eest. Sättige endale kodune kino 23. märtsi õhtul valmis!
Neljapäeva õhtul, 26. märtsil teleesilinastub aga hoopis kergem film – komöödia „Küll ma olen ilus!“, peaosas Amy Schumer. See on sedalaadi film, mida praegu vaadates võib eriti teravalt tunduda, et viiruse-eelne elu oli küll muretu trillallaa trullallaa, aga filmi põhisõnum on siiski mujal, see julgustab üle saama oma sisemisest ebakindlusest.
Peategelane Renee on sekretär, kes soovib karjääri teha. Ta on ülekaaluline, töötab mingis pisikeses keldris ja üksnes unistab sellest, kuidas saada ilusate ja peenikeste sekka. Siis aga saab ta õnnetul kombel peapõrutuse ja hakkab endale ette kujutama, et ta on vastupandamatu ilu etalon. Ta on ühtäkki enesekindel. Film näitabki seda, kuidas meie endi suhtumine endisse muudab ka ümbritsevate suhtumist meisse. Kuigi sõnum on pakendatud kerglasesse komöödiasse, täidab see sihtgrupi puhul kindlasti eesmärki.
„Küll ma olen ilus!“ ei ole küll sedasorti film, mis oleks võitnud suuri tähtsaid preemiaid, kuid see on siiski hoogne ja sümpaatne linateos, mis sobib koduse kinoõhtu korraldamiseks väga hästi. See ei ole täiesti arulage naerutaja, aga ka mitte selline ponnistus, kus püütakse küll, kuid nalja ei saagi. Naerda saate kindlasti!
Margit Adorf
Hetk filmist „Dunkirk“. Foto: pressimaterjalid
