Aarne Mäe: ajakirjandus pole sülekoer

12 aastat tagasi, aprilli esimesel päeval alustas Lääne-Virumaa päevalehe Virumaa Teataja peatoimetajana tööd Aarne Mäe. Ajakirjaniku tööstaaži sama väljaande juures on tal kokku 22 aastat. Aarne Mäe sulest on ilmunud tuhandeid artikleid. Tehtud töö eest pälvis ta maakondliku Vapimärgi.

 

Katrin Kivi

 

Aarne Mäe tunnistas Kuulutajale antud intervjuus, et esimese hooga kahtles ta, kas üldse vapimärk vastu võtta. „Mõtlesin, et nüüd  tahetakse mind ära osta,“ viitas ta oktoobris toimuvatele valimiste.

„Minu jaoks on sõltumatus ajakirjanikuna alati väga tähtis olnud ja olen alati püüdnud iseendaks jääda,“ jätkas ta. „Olen varem mitme inimesega arutanud, kas ajakirjanikul sobib selliseid märke vastu võtta ja leidnud siiski, et ajakirjaniku märkimises pole midagi taunimisväärset. Ka sõbrad kinnitasid, et olen selle tunnustuse auga välja teeninud. Nii võtangi vapimärki kui tunnustust vabale sõnale ja Lääne-Virumaa patriotismile.“

Pottsepast ajakirjanikuks

Aarne Mäe on terve elu elanud Rakveres. Oma loo meenutamist alustas ta 1988ndast aastast, mida nimetas oma lemmikaastaks. „Ärkamise aeg on midagi, mida raske sõnades edasi anda, oli õnn seda emotsiooni kogeda,“ kinnitas Mäe. „Käisin kõiksugustel öölaulupidudel ja kihutuskõnedel pikad juuksed lehvimas ja lõhkised teksad jalas. Ka sõjaväest hiilisin kõrvale: kui näed, et Eesti saab kohe-kohe vabaks, siis ei lähe ju ometi Venemaad teenima!“

„Tahtsin minna Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima,“ jätkas ta. „Kirjutasin isegi kirjandi, mis auditooriumis ette loeti, aga mu enesehinnang oli toona väga madal. Pidasin paremaks esimese bussiga tagasi koju sõita.“

Ülikooliõpingute asemel suundus Mäe hoopis õppima TEMTi autoteenindajaks. „Aasta õppisin, aga mõistsin, et mina oma väljaveninud kampsuniga sellesse seltskonda ei sobi,“ lõõpis ta lustlikult ja selgitas, et pärast mitmeid katsetusi õppis ta lõpuks hoopis pottsepaks.

„See oli lahe aeg,“ kinnitas ta. „Ükskord tegime kamina Olavi Pihlamäele. Me ei kiirustanud selle tööga, sest seal sai hästi süüa ja kuulata muusikat vinüülplaatidelt, mida Olavi oli välismaalt toonud. See oli nauding.“

Mäe rääkis, et see oli ka aeg, mil tal oli võimalik palju lugeda, sest töömehed ainult napsitasid.  Näiteks ajakirja Vikerkaar vahendusel saatsid teda Savisaare, Veidemanni ja teiste tegijate artiklid ühiskonnateemadel, aga ka Merca (Merle Jääger) ja Tõnu Trubetsky luuletused.

„Siis asusin tööle Rakvere Lihakombinaati,“ jätkas ta. „Kõik, kes vähegi kaela kandsid, tahtsid sinna tööle, sest siis pääses Soome praktikale, kust sai vana Lada ja uued dressid. Minul see ei õnnestunud ja lihuniku karjäär jäi üsna lühikeseks.“

Lihalõikaja ameti kõrvalt ilmusid 90ndate alguses ka Mäe esimesed luuletused. „Noorus, Pikker, Kultuur ja Elu, Maaleht,“ loetles ta toonaseid väljaandeid, mille vahendusel ta oma mõtteid avalikuks tegi. „Lugesin luuletusi ka Kojamehe saates Vidiots TV, pärast seda sain kohe kohalikuks kuulsuseks ja tüdrukud tahtsid tissidele autogramme.“

27 aastaselt sattus Mäe tööle Virumaa Teatajasse. „Esimesel päeval oli esikaanel Lennart Meri kõne. Selle kõrval kaks nupukest, mille autoriks oli märgitud minu nimi! Kui sain 30, siis peatoimetaja Hannes Kuusma raamis selle lehekülje ja kinkis mulle.“

Samal aastal ilmus ka Mäe luulekogu „Ema lööb maha, kui sa luuletusi ei loe“.

Ajakirjandusest

Aarne Mäe rääkis, et ajakirjanik ei saa ega tohi vaadata inimestele või sündmustele eelarvamustega. „Oled siin väikeses kogukonnas see, kes sa oled,“ märkis ta. „Nii võetakse sind ja nii võtad ka sina. Ükspäev oled kriitiline ja teine päev kiidad.“

„Sageli arvatakse, et otsime meelega vigu,“ leidis Mäe. „Kui aga vigadele ei viita, siis ei muutu ju midagi. Vahest näiteks linnavalitsus ütleb, et mis te torgite ja ei lase rahus tööd teha. Aga ajakirjandus selleks ongi, et kitsaskohadele viidata. Ajakirjandus on valvekoer, mitte mingi sülekoer. Arvan, et keegi ei tohiks nuriseda, ajakirjandus peabki ora kannikas hoidma. Mõnda teemat kirjutad mitu korda, enne kui midagi muutub, ja kui midagi on hästi, siis nii tuleb samuti kirjutada.“

Vimmapidamist Mäe ei taju „Enamustega siin teretan, räägime, arutame asju. Ei ole ju käsi taskus rusikas. Me kõik oleme inimesed.“

Kuidas kirjutada head lugu?

„Hea lugu on inimesekeskne, mitte ametnikukeskne,“ õpetab kogenud ajakirjanik. „Detailid on tähtsad, need teevad loo huvitavaks. Pead jälgima, et pinget jaguks loo lõpuni. Sa pead oskama jutustada ja lugu illustreerida. Kujutad omale ette, kellele sa kirjutad seda lugu.“

Mäe meelest pole aga kirjutamiseoskus õpitav. „Tehniliselt võid õppida loo kirjutamise selgeks, aga seda hinge ei tule sisse, lugu ei hakka elama.“

Ta rääkis, et kuigi peatoimetajana poleks vaja artikleid kirjutada, teeb ta seda siiski. „Iga päev ikka kirjutan. Kirjutamine on nii mõnus. Samas on loomulikult ka vastutus. Vastutus allika ees, tööandja ja lugeja ees, kolleegide ees. Lõpuks iseenda ees ka.“

„Oled nagu siil udus, tõde on seal kaugel väike valge täpike. Muudkui otsid ja liigud täpile lähemale. Samal ajal nügivad sind kõrvalised mõjutajad ja püüavad teelt kõrvale meelitada, ja kui see õnnestub, siis oledki ajakirjanikuna kadunud.“

Väljatõste:

Aarne Mäe: „Lugeja solvamisest on vaid üks asi hullem, see on lugeja tüütamine!“

Aasta eest pälvis Aarne Mäe (fotol paremal)  Eesti Ajalehtede Liidu tunnustuse parima arvamusloo eest. Autasu andis üle liidu esimees Mart Raudsaar.