Aasta 1917: esietendus Leon Jesseli ülimenukas operett

Täna, sada aastat tagasi, 25. augustil 1917. aastal esietendus Berliinis helilooja Leon Jesseli üks tuntumaid teoseid, operett „Schwarzwaldi neid”. Sellest sai tõeline sensatsioon Saksamaa muusikas, kuid sama kõmuline oli ka autori enda elusaatus.

Saksa helilooja Leon Jessel (1871-1942) polnudki päritolult sakslane: tema isa oli juut ja ema ameeriklanna ning ta sündis praeguse Poola territooriumil. Kuna tema vanemad armastasid väga muusikat, siis ei pääsenud sellest ka Leon. Ta õppis mängima mitut pilli ja hakkas ka muusikat kirjutama. Kui kuulus Johann Strauss kuulis kord Jesseli loodud valssi, soovitas ta noormehel heliloojaks hakata.

Olles ise juut, otsustas Jessel juba Hitleri-eelsel Saksamaal oma päritolust lahti öelda ja võttis 23aastaselt vastu ristiusu. Ta lõpetas juutidega läbikäimise ja temast sai tõeline saksa natsionalist, kes kirjutas patriootliku sisuga ja natsismi populariseerivaid laule ja marsse. Komponistist sai hiljem ka natsipartei pooldaja ja ta kohtus isiklikult Joseph Goebbelsiga. Jessel soovis koguni, et tema kirjutatud marss „Ole uhke, et oled sakslane” saaks natsipartei ametlikuks hümniks, kuid see ettepanek lükati siiski tagasi.

Pärast seda, kui natsid Saksamaal võimule tulid ja juudid rahvavaenlasteks kuulutati, hakati juuti Jesselit, kes ise ennast juudiks ei pidanud, töökohtadelt vallandama ja tema loodud muusika esitamine keelustati sootuks. Heliloojal polnud enam raha isegi toidu ostmiseks ja ühes ajalehes ilmunud artiklis kirjutati: „Jessel on juut ja seetõttu meie jaoks surnud”, kuid kõigele vaatamata ei lahkunud ta Saksamaalt. Komponist lootis ikka veel, et Hitler nimetab ta auaarialaseks või vähemalt enda lemmikheliloojaks. Kuid midagi sellist ei juhtunud.

Gestapo korraldas 1941. aastal hoopis läbiotsimise Jesseli korteris, kust leiti kaks aastat varem helilooja poolt kirjutatud kiri oma kirjanikust sõbrale Austrias, kellele ta kurtis, et juutide tagakiusamise tõttu pole tal enam võimalik normaalselt elada ega töötada. „Ma ei saa töötada, kui juutide vihkamine ähvardab mu rahva hävitada ja kui ma ei tea, millal kohutav saatus võib minu uksele koputada,” kirjutas helilooja. Peatselt Jessel arreteeriti. 70-aastast meest süüdistati vaenuliku laimu levitamises ja riigikorra kukutamise katses. Ülekuulamised ja piinamised mõjusid tema tervisele laastavalt ja 4. jaanuaril 1942 ta suri.

Kuigi Jessel kirjutas hulgaliselt klaveripalasid, laule, valsse, masurkasid, marsse, koorilaule jne, oli ta eeskätt siiski operettide looja. Tema kontol on üle 30 opereti. Oma viimase opereti kirjutas ta 1933. aastal ehk aastal, mil ta teoste esitamine Saksamaal keelati.

Jesseli üheks populaarsemaks ja edukamaks teoseks on kolmevaatuseline operett „Schwarzwaldi neid” (Schwarzwaldmädel), mille esiettekannet saatis enneolematu edu. Publik kutsus autori lavale ja aplaus ei tahtnud vaibuda. Lisaks publikule olid teosest vaimustuses ka kriitikud ja ajakirjandus.

Järgneva kümne aasta jooksul mängiti romantilist „Schwarzwaldi neidu” vähemalt 6000 korda, kusjuures Saksamaa kõrval ka paljudes välisriikides, isegi kaugel Argentinas. Väidetavalt oli see teos Saksamaa juhtide Adolf Hitleri ja Heinrich Himmleri üks lemmikoperette. Lisaks on see tänaseni üks menukamaid operette, mis kunagi Saksamaal loodud.

Natsirežiimi ajal olid Jesseli teoste esitamine keelatud, kuid pärast sõda jõudsid need taas teatrilavadele ja kontserdisaalidesse. Juba 1945. aastal mängiti „Schwarzwaldi neidu” taas Berliinis ja viis aastat hiljem vändati sellest järjekordne film. Kokku on sellest operetist tehtud kuus mängufilmi.

Jesseli teiseks tuntumaks teoseks on humoorikas marss „Tinasõdurite paraad”, mis sai eriti populaarseks 1938. aastal, kui seda kasutas ühes oma joonisfilmis Walt Disney.

Allan Espenberg

Väljatõste:

Romantilise opereti „Schwarzwaldi neid” tegevus toimub 1815. aastal Schwarzwaldis (Mustas Metsas), maalilises maakohas, kuhu pole veel jõudnud linnapahed ja kus hoitakse au sees saksa rahvuslikke väärtusi. Tüki keskmes on kaks sõpra Berliinist: Hans ja Richard. Naispeategelasteks on Hansu senine pruut Malwine ja orvuks jäänud teenijatüdruk Bärbele ehk Schwarzwaldi neid, kellesse on salaja armunud kohaliku kiriku eakas orelimängija ja Bärbele peavarju- ja tööandja Blasius Römer. Pärast mitmeid keerdkäike ja probleeme leiab Hans lõpuks oma õnne Bärbeles.