Aastate pikkune looming jõudis kaante vahele

Äsja esikluulekogu välja andnud tapakas Kairi Kroon rääkis Kuulutajale, mille poolest erineb luuletuste ja laulusõnade kirjutamine ning kuidas tema puhul loomeprotsess välja näeb.

Liisi Kanna

Kolmapäeva õhtupoolikul toimus Tapa Linnaraamatukogus luulekogu „Pühendan sul sõnad…“ esitlus, kuhu tulid kohale nii Tapa valla esindajad, hooandjad kui Kairi sõbrad.

Lillede ning šokolaadide asemel olid saabujatel kaasas aga küünlad.

See oli luuletaja soov, et külalised talle suuri lillekimpe ei tooks, kuna ürituse siginas-saginas ei jää tõenäiliselt meeldegi, kellelt need olid. „Lõpuks närtsib lill ära ja mis emotsiooni see siis enam kannab? Kirjutasin esitluse kutsetele, et kui midagi tuua soovitakse, siis selleks võiks olla üks väikene küünal,“ rääkis ta. „Küünla küljes võiks olla kinkija nimi ning hiljem, kui küünla põlema panen, siis tekib sellele oma lugu – luuletus. Ma ei mõtle igast konkreetsest inimesest luuletust luua, vaid hetkeemotsioonist, mis leeki vaadates tekib.“

Laulutekstid Anne Veskile

Luuletamisega alustas Kairi juba põhikooli lõpuaastail. Kooliajal oli ta häbelik, õppis kõik ilusti ära, aga vastata ei julgenud. „Ükskord jättis eesti keele õpetaja Kalju Kuld koduseks tööks soneti kirjutamise. Esialgu ei tahtnud ta uskudagi, et ma enda oma ise valmis tegin, siis aga kiitis, et mul on andi. Sain sellest väga suure tõuke jätkamiseks.“

Luuletamist peab naine üheks enese väljaelamise viisiks. Inspiratsiooniallikat ei oska ta aga isegi õieti mõista või lahti seletada. „Mina kirjutan enamasti luuletused pühendusega, aga tihti tulevad luuletused ka mõnd omatehtud loodusfotot vaadates. Ma ei tea kuidas, aga need justkui saadetakse mulle pähe.“

Aktiivsema loometööga alustas Kairi Kroon täiskasvanuks saades. Toona pidas ta kirjavahetust Kerli Veskiga. Nii jõudsid tema kirjatööd ka ema Anneni. Nüüdseks on Kairi aastakümneid kirjutanud laulutekste nii Anne Veskile kui Ain Tammessonile. Tema loomingu hulka kuulub ka 2009. aasta tantsupeol „Meri“ esitatud laulu „Armastus jääb“ tekst, millele lõi viisi Urmas Lattikas.

Kairi nentis, et ehkki tavaliselt vastupidi tavaks on, meeldib temale kirjutada sõnu olemasolevale viisile. „Viis inspireerib mind.“

Luuletuste ja laulusõnade loomise protsessid on erinevad, kuid üht teisele ta ei eelista. „Luuletus tekib hetkeemotsioonist, laulutekstide loomine on pikem protsess. Aga lahedad on mõlemad,“ jutustas Kairi. „Teinekord laulusõnade kirjutamine viibib, saadetakse juba mitu fonogrammi, aga sõnu lihtsalt ei tule. Vahel hakkab aga asi kohe peas kuju võtma. Mul on Tapa lähedal ka üks n-ö oma koht, allikas, kus sõnu loomas käin.“

90 luuletust ja loodusfotod

Kairi nentis, et kogu sai kaante vahele suuresti tänu sõprade ja tuttavate toetusele, aga ka õhutamisele, sest alguses ei tahtnud ta vedu võtta. „Esialgu tundus, et ükski ei sobi inimestele lugemiseks anda. See on nagu enda lahtiriietamine – kõik näevad, mida ma kirjutanud olen.“

Esikluulekogus on ligi 90 luuletust, mis said välja valitud 250 hulgast. Ka raamatut illustreerivad loodusfotod on Kairi Krooni tehtud. Esimene tiraaž oli 500 raamatut.

Luuleraamatu teoks saamisel mängis suurt rolli ka heategevusprojekt Hooandja, mille kaudu kõvasti üle loodetud summa koguti. „Suure üllatusena tajusin ääretult mõnusat tunnet, et nii paljud inimesed minust hoolivad ning mu loomingut austavad. Sealt sai palju tagasisidet ning kindlasti ka reklaami,“ kirjeldas luuletaja projekti.

Kuna raamatu esmaesitlusele kõik soovijad ei mahtunud, siis on Kairil plaanis korraldada raamatut tutvustav õhtu ka hingedepäeva paiku.

Raamatuesitlusel kinkis Kairi Kroon igale hooandjale äsjailmunud luulekogu. Foto: Liisi Kanna