Absoluutselt geniaalne, „Elvis“

Lõpuks ometi saan soovitada, et minge nüüd jooksujalu palava ilma eest korraks kinosaali pakku, sest ekraanile on jõudnud Baz Luhrmanni film rokikuningas Elvis Presleyst.

Margit Adorf

Mina oma eluajal ei ole saanud sellest kõige kuumemast Elvise-vaimustusest osa, sest sündisin siis, kui Elvis juba vaikselt oma hotellitoas hääbus, eluõhtu käega katsuda. Aga no kuulnud oleme me tema laule ju siiski kõik ja midagi, isegi olemata fänn, teab temast kindlasti iga inimene.

Ma olen Elvise kohta sattunud kuulma raadiosaateid, lugenud siin-seal ettesattunud artikleid, nii et midagi ma tema elust teadsin, aga põhjalikult uurinud või detailidesse süvenenud ei ole. Kas ma nüüd, pärast Elvise filmi nägemist, olen palju targemaks saanud? Ma arvan, et mitte. See film jutustab ühe loo, me saame kuulsa laulja kohta teada ühe loo, mitte kõike kuhjaga ja korraga. Ja see on geniaalne lahendus, sest Elvis jääb endiselt staariks, veidi kaugeks ja eemalolevaks, kuigi saab ka lähedasemaks kui varem. Ja tema lugu on selle filmi poolt jutustatuna traagiline, sest eks see lugu on ka päriselt väga traagiline ja kui järele mõelda, siis ikka kohe väga masendav. Kui ma varem imestasin, et miks see Elvis niimoodi üksi seal hotellitoas end elusalt maha mattis, siis pärast seda filmi ma mõistan ja selle üle enam üldse ei imesta. See on omamoodi suhtevägivalla lugu.

Mina läksin seda filmi vaatama suure elevusega, eelkõige seepärast, et režissööriks on Baz Luhrmann, kelle puhul ma saan küll öelda, et ma olen tema fänn. Mulle meeldivad vist küll kõik tema filmid, nimekiri pole küll pikk, täispikki mängufilme režissöörina on tema kontol vaid viis, kuid igaüks neist on omaette pärl, eriti hiilgavad neist „Romeo + Juliet“, „Moulin Rouge“ ja „Suur Gatsby“. Kui Luhrmann midagi ette võtab, siis grandioosselt. Filmis „Elvis“ seda jagub, kuid mitte küll päris niisugusena nagu varasemates filmides. On tunda sarnaseid jooni, aga ta ei korda ennast. Ja see on suur pluss. Ma olin esimestest kaadritest alates vaimustuses.

Luhrmann on ka filmi üks stsenaristidest ja ta on valinud Elvise loo jutustajaks superstaari mänedžeri, kolonel Tom Parkeri, keda mängib kõll õnnestunult, kuid üsna üheplaaniliselt Tom Hanks. Tom Parker oli mees, keda polnud olemas. Teda etendas hoopis teine isik, hollandlane Andreas Cornelis (Dries) van Kuijk, kes oli USAsse saabunud illegaalina ja lõi endale seal uue identiteedi. Kindlasti oli ta Elvise karjääri üheks hooandjaks, kuid ka kõige suuremaks takistajaks ja vereimejaks. Ja sellest film räägibki, Luhrmanni lugu keskendub psühhopaadi Tom Parkeri ja laulja Elvis Presley omavahelisele suhtele. Ei, ma ei räägi siin mingist intiimsuhtest, vaid majanduslikust ebavõrdsest partnerlusest.

Niisiis, selles loos on küll ka veidi armastust, ema-poja suhet, suhet muusikasse, abielu, lapse sünd, kuid peamiselt keskendutakse Elvise elu ühele loole ja see on lugu sellest, kuidas mänedžer lauljat halastamatult ära kasutas, seejuures viimastel aastatel nii, et kõik asjaosalised sellest aru said. Parker oli nagu puuk, kes imes end Elvise külge ja enne ei jätnud, kuni ohver suri. Seda kõikide silme all, pesueht psühhopaat.

Kui nüüd arvate, et ah, mis ma sinna kinno nüüd ikka enam lähen, siin on ju kogu lugu ära jutustatud, siis veenan teid, et nii see siiski ei ole. See on suure armastuse ja kirega valminud film ja see paistab ekraanilt välja. Elvise rolli on valitud mängima 31-aastane Austin Butler, kelle jaoks on see kindlasti senistest kõige suurem ja ennustan, et läbimurderoll. Ta mängib nii nooremat kui ka vananenud Elvist ja saab selle ülesandega suurepäraselt hakkama. Abiks on ka grimmikunstnikud, et veenvust lisada ning nemadki on tasemel.

Film jälgib Elvise kujunemist lauljaks, tema peresuhteid, sõpruskonda, teed kuulsuse tippu. Seda tehakse mõnevõrra pinnapealselt, me ei näe eriti mingeid sisemisi läbielamisi või intiimsemaid suhteid, kuid ärgem unustagem, et selle loo jutustajaks on mänedžer. Selles suhtes ongi niisugune loo edastamise viis ainuõige, sest ega see mänedžer nüüd absoluutselt igal pool ka kaasas ei olnud ega kõike näinud. Superstaarist filmi tegemisel ongi hea, kui keskendutakse ühele aspektile, on olemas selge fookus.

Väga palju on muidugi muusikat, erinevaid laulustseene, stseenide ülesehitus on nauditav, kohati kasutatakse ekraani mitmeksjagamist, korraga jookseb mitu paralleelset tegevust. See film on särav, grandioosne, geniaalne. See paneb kaasa elama ja eelkõige just loobki emotsiooni. Selle emotsiooni eest filmile maksimumpunktid. Kes iriseda tahab, küll see ka vigu leiaks, aga laske end vabaks ja minge nautige. Filmi lõpuosas tuleb ekraanile ka päris Elvis, me näeme üht tema viimast esinemist enne tema surma. See on südantlõhestav finaal ja kogu eelnev film on ettevalmistus selleks. Võimas austusavaldus varalahkunud legendile.