Ahoi, Riia päevakud!

Kuulutaja | 2. veebruar 2018 | Tervis | Kommentaare pole

Kell 16.09, reede, 26 jaanuar. Sõidan Riiga orienteerumise päevakutele. Valge buss, puhas, pestud. Tagantpoolt kostub rõõmuhõige: „Läti metsad on head ja õlu on odav. Sõidame!“ Muigan omaette.

Toivo Murakas

Mõtlen, miks mulle meeldib orienteerumine. Niisama asfalti mõõta tundub minu jaoks mõttetu – no mida sa kaabid mööda teed nagu hulkuv koer, mõeldes, oo-jee jooksen 5 km ära, ronin tuppa ja saan linnukese kirja. Ahjaa, nutikell käepeal kiidab takka: „Oled täitnud oma päevase eesmärgi.“

Mis sa kobistad mööda asfalti? Mine metsa!

Teate, ma proovisin vahepeal ka asfalti mõõta – jõle nüri, lihtsalt astud tönts-tönts minna ja mõtled tuimalt, et saaks juba läbi. Selge on see, et niisama „tuima“ joosta, pole minu jaoks. Kes seda naudivad, on muidugi tublid, aga soovitan proovida ka orienteerumist.

Küsite miks? Olen mõned põhjused enda jaoks selgeks mõelnud. Esiteks ei lõhu metsas jooksmine niivõrd jalgu kui kõva kattega teel silkamine. Metsas on ka värske õhk – linnas joostes tõmbad diisli tossu sisse, nii et vähe pole.

Lisaks tunned metsas joostes ja orienteerudes seltsimehelikkust. Mäletan ühte päevakut, Samblapõllul. Jooksin kergel sammul mööda siidist sammalt, hopsti, üle maha langenud puu, hüppega ülesse ja maandudes suutsin oma jala veidike kehvasti sättida ning hüppeliiges sai mõnusa matsu. Nätaki – kukkusin sinna samasse samblasse.

Karjusin kõva häälega ja saatsin mööda metsa kõlama nii mõnegi sõna, mida ei kannata kirjutada. Ja imeväel, oli varsti minu kõrval keegi onu. „Kas saad püsti?“ kõlas tema hingeldavast suust. Keerutasin oma jäset, ütlesin, et saan. Sina, kes sa jooksed mööda maanteed, koperdad põlved lõhki, vedeled kuskil tee peal. Siis vaata, et kiiresti sealt ära saad, muidu mõni jalgrattur sõidab veel üle ka!

Lihtsalt tuimalt jooksmine ei aita ka igapäeva muremõtetest jagu saada. Ikka hakkad peas ketrama töömuresid, pereasju ja muid igapäevaseid probleeme. Orienteerumise ajal on aga aju tegevuses kaardi analüüsimisega, jooksmisega, maastiku jälgimisega ja veel erinevate pisiasjadega. Aeg justkui peatub – oled sina, mets ja kaart.

Kurb vaatepilt Iklas

„Head matkalised, oleme jõudnud kohustuslikku peatuspunkti Iklas. Tangime!“ hõiskas reisisaatja Mait bussi mikrofoni. Ma ei hakka kirjeldama, mis seal Ikla „tanklas“ oli, aga seda vaadates hakkas kurb. Kärude kaupa tassitakse märjukest autodesse, nagu viimne päev oleks. Tõstame aga Eestis makse ja elu on lill. Ei.

Rõõmsalt koos „kullakohvriga“ bussis tagasi, võis sõit jätkuda. Märkamatult jõudsimegi Jurmalasse hotell Dainasse kohale. Kiire check in, tuppa ja pea padjale. Teekond oli pikk ja väsitav.

Päevak kribuks joonistatud kaardil

Tere hommikust! Sõidame nüüd esimesele päevakule Priedaineses. Päevak Livu Akvaparksi taga, üle jõe metsas. Juuresolevalt pildil on kuvatud päevaku orienteerumiskaart. Läti on selles osas natuke ajast maas, et iga võistleja peab endale vastavalt valitud raja raskusele märkima ise kaardile kontrollpunktide järjekorra – tüütu.

Kohapeal metsas punkte taga ajades selgus, et onu-kaardistaja oli natuke liiga usin. Iga mullamuti küngast pole ka mõtet kaardile joonistada, selline mikroreljeef, et punnita silmi saamaks aru, mitmes lohk või muhk nüüd kaardil vastab loodusega. Selgus, et tegelikult on kaardistaja täiesti subjektiivne valik, kui palju infot ta kaardile jätab. Meie reisiseltskond oli ühel meelel, et antud kaart oli mõttetult detailseks aetud. Kuid ega ma ausalt öeldes reljeefi lugemisele seal palju aega ei kulutanud – kompass käes ja otse läbi metsa.

Orienteerumises on see hea asi, et igaüks saab valida endale sobiva raskusastmega raja. Alates laste omast kuni keerulise ja tehnilise ülesehitusega rajani. Ma „hull“ muidugi valisin raja, mis oli kõige pikem – linnulennult umbes 7,8 km. Kui juba, siis juba, panin ennast proovile. Rada oli mõnus ja jäin endaga rahule, kui välja arvata see, et stardis jätsin joonistamata eelviimase kontrollpunkti ning see jäi vahele. Finišis sain korralduse võtta ära ka läbimata kontrollpunkt. Eriti sant tunne oli – alguses käed püsti finišis ja siis, kõrvad lontis, metsa tagasi. Kaotasin sellega päris palju aega. Aga teate, ega ma seal metsas aja pärast väga jooksegi, pigem emotsiooni ja rõõmu ning punktide leidmise hasardi pärast.

Mul on ka pulsikell

Priedaineses oli mul jooksu ajal käe peal Polar kell, mis monitooris südametegevust ning salvestas GPSi abil liikumise. Jälgin teatud hetkedel pulssi, mille soovitusliku taseme on mulle ette seadnud spordiarst. Aga see on rohkem tunnetuslik: kui tunnen, et „kops on koos“, vaatan kella ja saan aru, et tuleb tagasi tõmmata.

GPSi andmed kannan orienteerumiskaardile selleks mõeldud arvutiprogrammiga. Kaardil on näha rohelisega märgitud joon, mis tähistab minu liikumisteed metsas. Selle alusel analüüsin, kas suunavõtt otse kompassiga oli edukas või mitte.

Kes orienteerumisega ei ole tegelenud, sellel võib niisugune kaart esmapilgul pea sassi ajada. Tahan siinkohal rõhutada, et lihtsamad rajad on ka olemas ning mööda teid ja teeradu liikudes nii kergelt ära ei eksi.

Ajalises mõttes ma enda tulemusega rahule ei jäänud – eks mul on seda kehamassi ka päris palju, mida kaasas vedada. Praegu keskendun tehnika lihvimisele, mitte niivõrd jooksukiiruse arendamisele. Vahepeal naudin loodust, vaatan, kuidas vesi ojas vuliseb või tuuleiilid puulatvasi kõigutavad.

Uus väljakutse – kaardistamine

Päevak tehtud, suundusime tagasi hotelli, soovijad külastasid ka Livu veeparki. Mina läksin hotelli, kus sain asjalikku väljaõpet Mait Tõnissonilt, kuidas joonistada kaarti. Mul on suur soov saada valmis Sõmeru orienteerumise kaart, mille joonistamist ma saadud juhiste abil mõni päeva tagasi ka alustasin. Täpsemalt räägin kaardistamise kogemusest siis, kui on midagi arukat öelda.

Reisi viimasel päeval oli päevak Riias, mille kaart oli ka omamoodi üllatus – tehniliselt raskem kui eelmisel päeval. Eesti kaartidest erines see selle poolest, et sinna olid märgitud ka pehkinud puukännud. Eestis seda naljalt ei kohta, et kaardile väikseid puukände märgitakse. Seal tekkis küll korraks tunne, kus pagan ma nüüd olen. Mõistus ütleb, et kaart peab olema üht pidi ees, vaatan kompassi ja näen, et miski siin ei klapi. Küll ma pusisin ja positsioneerisin ennast. Lõpuks usaldasin kompassi ja õigesti tegin.

Seiklus Riias oli värskendav, reisiseltskond lõbus ja ühtehoidev. Kuuldavasti on uus väljasõit Riiga juba märtsis. Kas minna? Loll küsimus – muidugi!

Mis siis on orienteerumiskaart?

Kaardiks nimetatakse Maa või selle üksikute osade vähendatud kujutist tasapinnal. Täpne kaart on orienteerumisspordi põhinõudeks. Peale suurema täpsuse erineb geograafiatundidest õpitav topograafiline kaart spordikaardist veel selle poolest, et koordinaatvõrgu asemel kasutatakse siin ainult magnetilisi meridiaane, loobutud on peaaegu täielikult selgitavatest tingmärkidest (kohanimed, arvulised suurused jne), erinevusi on värvide tähendustes ja tingmärkidest. Kaardi joonistamisel on pandud pearõhk reljeefi, vesistu, teede-jalgteede võrgu, ehitiste jms. kujutamisele. Kaardile kantakse selgelt kõlvikute (metsad, karjamaad, heinamaad, põllud) piirid ning õnnetuste vältimiseks ületamatud looduslikud takistused (kuristikud, sood, jõed jne). Reljeef joonistatakse pruuniga, veestikud sinisega, ehitised ja rajatised mustaga. Põllud, heina- ja karjamaad, lagendikud märgitakse kollastena. Metsad jäetakse valgeks. Metsa läbitavuse raskusaste antakse erinevat tooni rohelise värviga – mida tumedam roheline, seda raskemalt metsas liikuda saab. Kaardile märgitakse start kolmnurgaga, kontrollpunkt ümmarguse ringiga ning finiš kahe üksteise peal oleva ringiga.