Aiahoolikud imetlesid Lääne-Virumaa koduaedu

Albert Perzinši rosaarium, Paul Meose leiutisi täis kiviaed, Pärapõrgu puhketalu ja Mädapea mõisa floksialleed – need olid vaid vähesed Lääne-Virumaa kaunid kodud, mida Kunderi Seltsi aiahoolikud imetlemas käisid.

Ülle Kask

Juulikuu keskel külastasid Kunderi Seltsi aiahoolikud Lääne-Virumaa kauneid koduaedu. Ühte päeva mahtus ainult killuke, aga ahhetamist, et „Oh seda ilu!” jagus küllaga.

 

Albert Perzinši hurmav rosaarium

Varangule, Albert Perzinši aeda jõudes olid roosigurmaanid lillede ilust lummatud. Muhe vanahärra rääkis, et istutas kümme aastat tagasi kolm esimest taime. Praegu on tema aias 200 erinevat roosisorti. Alberti nõuandjad on Põltsamaa roosiaia rajanud Rein Joost ja teine Eesti kuulus aretaja Mart Ojasalu. „Oleme sõbrad ja mul on selle üle väga hea meel.”

Nippe kapriissete lillede kasvatamisest ja rooside talvitumisest jagus ohtralt. Aednik rääkis, et poes müüdavat pakasekangast kutsutakse „rooside surilinaks”. „Meil on külmad ja heitlikud talved, mil temperatuur kõigub kahest kraadist kahekümneni. Peale ülesmuldamist võiks pealmine materjal olla hoopis tugedele asetatud koormakate, mis ei ima vihmaga niiskust sisse.”

„Roosidega tasub olla laisk. Kevadel pole vaja külma saanud kaunitaride väljakaevamisega kiirustada, vaid oodata jaanipäevani või veelgi kauem. Õrnalt kobestada, panna väetist ja jääda ootele ning uued võrsed võivadki üles ärgata.”

Alberti roosilugusid kuulates saime teada, et kollast värvi on olnud raske aretada. Esimene roos, mis pookida õnnestus, oli Soleil D’or.

Legend aga pajatab, et kuskil araabia maades elas Suleiman. Õukondlased rääkisid talle, et haaremi lemmiknaine Aiza murrab truudust, aga mees ei uskunud seda. Öösel ilmutas Suleimanile Muhamed ja käskis hommikul Aizale öelda, et torgaku vette need asjad, mis tal käes on. Kui need värvi muudavad, on kuulujuttudel tõepõhi all. Aizal oli peos punane roos, mis vees kollaseks värvus. Sellest ajast peale peetakse kollast roosi liiderlikkuse ja truudusetuse sümboliks.

 

Paul Meos leiutab ja luuletab

Ubja külas Roosi tänaval elab Paul Meos – mees nagu orkester. Kivi-Paul, nagu kohalikud teda kutsuvad, on kuldsete kätega leiutaja, aednik ja luuletaja.

Mehel on kõik läbi mõeldud, alates kividega ääristatud lillepeenardest ja lõpetades kartulipõlluga, mis vohas ja õitses ilma ühegi umbrohulibleta. Haaratsiga, mis meenutas pikka teravate piidega reha, „riisub” Paul kevadel umbrohu ära ja alles siis muldab mugulad üles vagudeks. Noppimiseks on tal erilised konksud, mis mugulaid katki ei tee. „Nimetan seda käsikombainiks.”

Igas aias on suvel ka grill ja Paul on selle meisterdanud vanast Riga pesumasinast, millele saab tule alla teha ja siibriga kuumust reguleerida.

Pauli aeda võib nimetada ka kiviaiaks. Igal kivil, mille vahele on istutatud lilli, on oma nägu. Paul näitas dinosauruse poega, ussikuningat ja kiviroosi.

Pole ime, et sellise fantaasiaga mees ka luuletab. Hüvastijätuks lugeski ta mõned värsid, mis vallandasid tormilise aplausi ja naerulagina.

 

Kolgata tee Pärapõrgu puhketallu

Aiahoolikute retk jätkus Miila külasse Kolgata maaüksuse Pärapõrgu puhketallu, mille perenaiseks Marge Jürnas.

„Kuhu pärapõrgusse me nüüd sõidame,” aasisid ekskursandid, kui ohtlikult kraavikallastel manööverdav buss lõpuks kohale jõudis. Maaliline pilt, mis avanes, oli kui paradiisiaed.

Kolmest majast koosnevat turismikompleksi ümbritsesid kaunilt kujundatud lillepeenrad täis roose ja elulõngasid ning okaspuude minivorme. Kõige krooniks kroonis rohelust tiik, mida ääristasid liiliad ja kõrrelised. Hulpivad vesiroosid ei olnud traditsioonilised valged, vaid hoopis roosad ja punased.

Pärapõrgust viis tee taas tsiviliseeritud maailma – Ulvi külasse, Kersti Jürna hostade ja rooside kollektsioonaeda.

 

Mädapea mõisa floksiaed

Mädapeal ootas aiahoolikuid mõisa väravas perenaine Marika Vartla kaasaga. Marikale ei meeldi, et teda mõisaprouaks kutsutakse. „Mina olen aednik,” ütles ta.

Mõisahäärberi ees laius värske istutusala pea sajast erinevast floksisordist. „Te kindlasti imestate, miks need nii tihedalt üksteise kõrval kasvavad, aga põhjus on lihtne, haritud maad on väheseks jäänud ja hiljem saab neid ju harvendada, sest floks tahab õhku ja avarust.”

Jahukaste vastu, mis leeklilli kimbutama kipub, soovitas Marika kasutada fungitsiidi Topas. „Fairy ega puutuhk kahjuks ei aita,” rõhutas ta.

„See on sodipeenar,” osutas Vartla suurele lillemäele, kus läbisegi liiliatega oli kiviktaimla mägisibulatega ning hulgaliselt püsikuid. „Kui hakkan tõelist iluaeda rajama, saan siit taimi võtta.”

Lahke perenaine kutsus kõiki aiandushuvilisi 5. ja 6. augustil Mädapea floksipäevadele. „Loengut tulevad pidama kaks vene kuulsat floksiaretajat ja Peterburi Floksipäevade ja floksikonkursside korraldajat – Jelena Konstantinova ja Svetlana Voronina,” teavitas Vartla.

Maia Simkin, Sõmeru valla keskkonnaspetsialist ja Kunderi Seltsi aiandusringi juhendaja, lisas, et floksipäevadele võib ka lapsed kaasa võtta, sest sel ajal, kui ema lillemaailmas viibib, tegeleb pisiperega lastehoid.

„Pokemone aga mõisapargis püüda ei tohi, sest mõni sindrinahk võib ennast peita väga haruldase floksi põõsasse ja siis on kahju suur,” naljatas Maia.

Kirjadega „Living the high life” („Elades täiel rinnal”) T-särgis Albert Perzinš tutvustab roosisorte. Foto: Ülle Kask

Aiahoolikud Mädapea mõisahäärberi juures. Esireas daamid valges: Maia Simkin (paremalt kolmas) ja Marika Vartla (viies). Foto: Ülle Kask