Aiahoolikud otsisid Kullamaal sõnajalaõit
Rakvere aiasõprade klubi, kelle liikmed end aiahoolikuteks kutsuvad, külastas Kullamaa iluaedasid. Eredaid elamusi pakkus Aivar Kaljuste 2004. aastal rajatud sõnajalgade kollektsioonaed.
Ülle Kask
Aivar Kaljuste rääkis, et algul polnud nende talu ümbruses peale padrikuks kasvanud lepavõsa midagi. „Igal pool laius pika rohuga heinamaa, sekka kivid ja kännud,” ütles ta.
Aga nagu ikka elus, võib mõnikord juhuslikult nähtud telesaade või videoklipp muuta nii mõndagi. Kui mees juhtus nägema filmilõiku Inglismaa sõnajalgade kollektsioonaedadest, mis läksid moodi juba Victoria ajastul, tahtis temagi endale midagi analoogset rajada. Sealt sai veidi šnitti võetud ja kivid, lepakännud ning puujuurikad ära kasutatud ning ümberringi sõnajalad istutatud.
„Inglismaast veel nii palju, et prints Charles on Inglismaa Kuningliku Sõnajalgade Ühingu patroon,” märkis Aivar ja lisas, et ka tema on praegu selle ühingu liige.
Küsimuse peale, kas jaaniööl pererahvas sõnajalaõisi ka leiab, Aivar Kaljuste muigas. „See pole nali – kui oleme laatadel taimi müümas käinud, on päris tõemeeli küsitud, kus need õied siis on.”
Niisiis mõned inimesed ehk ei teagi, et ligemale 20 tuhande maailmas kasvava erinevat liiki sõnajala hulgast mitte ükski ei õitse.
„Mina olen selle talu mammi,” võttis kibekiirel tööpäeval pojalt ohjad üle 87aastane proua Aita Kaljuste, et aiahoolikud kollektsioonaeda ekskursioonile viia.
„Põhjakülje peale on istutatud niisugused sõnajalad, mis kasvavad Eesti metsas ka,” tutvustas vanaproua müstilises ümbruses kasvavaid uhkeid kaunitare. „Kui kusagil on paesem koht, kasvab seal harilik metsasõnajalg, mis on maarjasõnajala aianduslik vorm, natuke krussis lehtedega.”
„Näete, siin on üks Eestimaa suurimaid sõnajalgu. Laanesõnajalg on ikka väga ilus. Aga Eesti metsades kõige enam levinud naistesõnajalga tunnete te kõik,” oli giid kindel, kui juhtis kuulajate tähelepanu järgmisele liigile.
„See pisike taim siin on Asplenium, ka Eesti sõnajalg, suuremaks ei kasvagi. See on väga hinnatud ja looduskaitse all, kasvab kivide ja kivimüüride vahel. Eesti asi on nii väike ikka, umbes 9-10 sentimeetri kõrgune.”
Aita Kaljuste teadis, et paljud sõnajalaliigid on Ameerikast pärit ja toodi Euroopasse kartuliga samal ajal. „Ameerikast pärit sõnajalg käitub Eestimaal tõesti hästi. Lehed on tal nagu katusekivid, tihedalt üksteise peal,“ tutvustas ta üht taime.
Aita kõneles sõnajalgadest kui elav entsüklopeedia, öeldes soravalt nii ladinakeelseid kui eestikeelseid nimesid. Ühe toreda Jaapanist pärit sõnajala kohta märkis ta, et selle leht särab ja läigib nagu oleks lakiga üle löödud. Kuninglikel Inglismaalt pärit sõnajalgadel olid ka kuninglikud nimed: „The King” – „Kuningas” ja „Cristala the King” – „Kristallkuningas”.
Kaljuste kollektsioonaias on praegu sorte üle 100. „Noored on katsetanud üle 200,” rääkis Aita, „aga taimedel on skaala, kui palju külma need kannatavad. Alul inimene rumala peaga arvab, et kui kõvasti külma kannatab, siis elab meil ka hästi. Aga see ei ole nii. Lumekattest oleneb palju. Ja kui taim külma kannatab, siis tahab, et ka oleks külm. Aga kui meil veebruarikuus äkki puhta soojaks läheb, hakkab see ju kasvama. Ja kui siis tuleb külm peale, taim hukkub.”
Aivar Kaljuste kasvatab sõnajalgu eostest, mis külvatakse väikestesse madalatesse topsidesse. Aega läheb ühe taime aretamiseks neli-viis aastat.
„Neil on aega kasvada küll,” selgitas vitaalne proua Aita Kaljuste. „Sest kui inimkond on miljoneid aastaid vana, siis sõnajalad miljardeid. Kiiresti ei tee nemad mitte midagi.”
Aita Kaljuste (vasakul) tutvustab sõnajalaliike.
Foto: Ülle Kask
