Aidakem noori, kes võivad kõigele käega lüüa
ARVAMUS
Eestis elavad tublid noored, kes reeglina on edasipüüdlikud, töökad ja õpihimulised. Nende üle on meil põhjust rõõmu tunda. Nagu ikka rõõmustavad ja muretsevad kõige rohkem oma laste pärast nende vanemad. Võib ju öelda, et eks muretsemine olegi lapsevanemate pärisosa. Murest murtud on tihti just need emad-isad, kelle täisikka jõudnud lapsed elavad kodus ja veedavad omi päevi mitte midagi tehes.
Noori, kelle koolitee on katkenud ja kes ei tööta ega õpi edasi, elab kõikjal Eestis ning enamasti on nad jäänud vanemate või ka vanavanemate kukile. Osa koju konutama jäänud noortest on madala enesehinnanguga ega oska endaga midagi ette võtta. On ka neid, kes on mõne saatuselöögi tõttu pinna jalge alt kaotanud.
Ja siis on meil veel need noored, keda on ristitud lumehelbekesteks. Helbekeste puhul on peaasjalikult tegu vati sees kasvanud (linna)noortega, kellel puudub huvi tööle minna, kuna neile on toeks vanemate priske rahakott. Lisaks leidub noori inimesi, kellel on küll diplomid taskus, kuid kellel napib sotsiaalseid oskusi, mistõttu on nad koduseinte vahele jäänud.
On täiesti normaalne, kui noored on lühemat aega tööelust eemal ja tegelevad eneseleidmisega. Aastaid kestev töötupõli koos niisama passimisega, millega tihti kaasneb mõnuainete lõksu langemine, võib aga viia selleni, et noorest inimesest kujuneb hoopis heitunu, kes on kõigele käega löönud ja kellel puudub ka ravikindlustus. See tähendab nii isiklikke ja perekondlikke tragöödiaid kui ka suurt kaotust ühiskonnale.
Kõige selle taustal on igati tänuväärne, et riik tahab mittetöötavatele ja mitteõppivatele 16-26 aastastele ulatada abikäe ja pakkuda neile kohalike omavalitsuste kaudu informatsiooni erinevatest teenustest, mis nad kas tööle või siis uuesti koolipinki juhataksid. Meil on tuhandeid riigi vaateväljast kadunud noori. Näiteks on nooruk läinud kutsekooli, jätnud seal õpingud pooleli, kuid pole pärast seda kodukanti naasnud. Samuti ta ei tööta ega teeni kaitseväes.
Praegune süsteem eeldab, et noor teeb ise esimese sammu jõudmaks töötukassasse, mis aga sageli ei toimi. Nii olemegi pannud suured lootused nn noortegarantii tugisüsteemile, mis võimaldab omavalitsuse töötajatel lihtsamini oma piirkonna mitteaktiivsete noorteni jõuda. Nende jaoks tekib omamoodi digitaalne tööriist, kust saab kindlate reeglite alusel erinevatest riiklikest registritest päringuid teha. Selleks, et „riskinoori“ aidata, tuleb nad ju kõigepealt üles leida ja siis vaadata, kas nad üldse vajavad abi, ja kui, siis millist – kas aidata nad pooleli jäänud haridusteed jätkama või tööturule.
Kui sotsiaalkomisjon alustas arutelusid noortegarantii tugisüsteemi asutamise üle, siis helistas mulle mitu ema, kelle süda valutas oma poja pärast. Neis oli tärganud lootus, et ehk tõuseb sellest kasu ka nende lastele. Kõigiti hea plaan, leidsid nad sarnaselt minuga. Kahjuks ei arva nii mitu vastasrinna poliitikut, kes on asunud eelnõu ründama ja rääkima sellest, et ohus on nii eraelu puutumatus kui isikuandmete kaitse.
Kõigile rahustuseks kinnitan, et vägisi kedagi aidata ei saa ega ole ka plaanis. Kui sotsiaal- või noorsootöötaja avastab, et noor pole töötuna arvel ega ka üheski muus registris, siis ta püüab saada temaga kontakti. Juhul, kui inimene keeldub, jääb asi sinnapaika.
Õiguskantsleri kantselei on sotsiaalkomisjonile kinnitanud, et mingit riivet või vastuolu põhiseadusega ei ole. Seega kellegi põhiõigusi ei rikuta. Samuti vastab tugisüsteem kõigiti andmekaitse nõuetele.
Olen kindel, et meil on arvestatav hulk noori, kes abi vastu võtavad. Noored saavad üha enam aru, et hariduseta jääb tänases kiiresti muutuvas maailmas hätta. Nii näiteks õpib Viljandi täiskasvanute gümnaasiumis praegu pea 300 noort. Kõigest paar aastat tagasi oli seal vaid sadakond õppijat.
7. märtsil läbis vastav eelnõu riigikogus teise lugemise ning eeldatavasti seadustab riigikogu selle lähiajal. See tähendab, et noortegarantii tugisüsteem stardib mais ja esialgu viies omavalitsuses – Tartus, Võrus, Saaremaal, Kohtla-Järvel ja Raasikul, kus on vastav valmisolek olemas. (Piloot)projektiga, mida aitab rahastada Euroopa Liit, saavad liituda ka teised omavalitsused, kus on tahe oma kogukonna noori toetada.
Sotsiaalministeerium peab umbes 10000 noort uue tugisüsteemi võimalikuks sihtgrupiks. Eesti on väike riik. Meile peab olema oluline iga inimene, iga oma elu hakul seisev noor, kellest nii mõnigi on kaotanud eneseusu ega tea võimalusi, mis tema jaoks loodud on.
Helmen Kütt,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, SDE aseesimees
