Ajateenija vaadaku ise, kuidas arved makstud saavad

Tänavu kevadel ilmus Kuulutajas probleemlugu, kus kirjeldati ajateenija muresid seoses tsiviileluga: ajateenija toetusest ei piisa tsiviilellu jäänud kulude katmiseks; töökoht peab küll teoreetiliselt säilima, kuid praktikas võib asi olla hoopis teist moodi jne.

Aivar Ojaperv

Artikli otsese järelkajana esitas Lääne-Virumaalt valitud Riigikogu saadik Siret Kotka (Keskerakond) 26. mail kaitseminister Sven Mikserile vastavasisulise järelepärimise. 10. juuniks oli minister vastuse valmis saanud, kuid ajateenijatele sealt midagi innustavat ja lohutavat ei leia – väga ümmargune ja eimidagiütlev jutt. Julgelt pool ministri vastusest oli vaid olukorra kirjeldamine ja niigi teada tõdede ülekordamine.

Et aga teema on päevakajaline ja probleem tõsine, siis viitab sellele veel asjaolu, et sellest kirjutas ka 22. juunil ilmunud Õhtuleht.

Kohustus varakult teada

Siret Kotka soovis oma järelepärimises kaitseminister Sven Mikserile vastust kolmele konkreetsele küsimusele.

„Palun selgitage ministeeriumi seisukohta antud küsimuses, võttes arvesse põhiõiguste kaitset, ning kas Teie hinnangul tuleks välja töötada seaduse muudatus, mis sätestaks, et lisaks õppelaenule ka muud tsiviilkohustused vähemalt osaliselt ajutiselt peatuksid?“

„Hetkel on sõduripalga suuruseks kuni 200 eurot kuus. Arvestades elukalliduse tõusu ja ajateenistujate vähest sotsiaalset kaitset, kui suur peaks tasu tegelikkuses olema ja millal on plaanis seda tõsta?“

„Kas on plaanis läbi viia muudatusi ajateenistujate õiguste osas, mis puudutavad tsiviilkohustuste täitmist teenistuses oleva aja jooksul?“

Kaitseminister Sven Mikser tuletas oma vastuse esimeses lõigus meelde, et Eesti Vabariigi põhiseaduses on toodud välja ka kodanike kohustus võtta osa riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras.

„Oma olemuselt on ajateenistuse läbimine sarnane maksukohustusega, kusjuures see kohustus on kõikidele meeskodanikele varakult teada,“ kirjutas minister. „Samas näeb kaitseväeteenistuse seadus ette suure hulga erinevaid võimalusi ajapikenduse taotlemiseks. Küll aga soovitavad nii Kaitseministeerium ja kutsealuste teenistusse kutsumist korraldav Kaitseressursside Amet  kutsealustele igal võimalusel tulla teenistusse võimalikult varakult, võimalusel kohe pärast keskhariduse omandamist, et vältida võimalikke hilisemaid majanduslikest ja sotsiaalsetest kohustustest tekkida võivaid ebamugavusi.“

Minister vaidleb vastu Siret Kotka väitele, et paljud vabatahtlikult teenistusse tulla soovivad kutsealused ei saa alati riigi puuduliku suutlikkuse tõttu soovitud ajal teenistusse tulla. „Kutsealuste teenistusse võtmise kutsete komplekteerimisel on Kaitseressursside Ameti jaoks alati prioriteediks hiljuti keskkooli lõpetanud ning vabatahtlikult teenistusse tulla soovivad noormehed ja üldjuhul kutsutakse nad teenistusse ka esimesel neile sobival ajal,“ arvas minister teadvat.

Eks minister toetub oma vastuses talle räägitud faktidele, kuid päris elu on sageli midagi muud. Näiteks Kuulutaja probleemloo infoallikaks olnud noormees värvati kaitseväkke kaks aastat pärast keskkooli lõppu, kusjuures enda „ärapeitmise“ ja põhjuste otsimisega kaitseväkke minemata jätmiseks polnud tegu.

Minister pole tegelikkusega kursis

„Mis puudutab endale ajapikendust taotlenud ja seetõttu hiljem teenistusse tulevate kutsealuste nn tsiviilkohustusi, siis kohustab tänane seadusandlus tööandjat säilitama tema töökoht ajateenistuse ajaks,“ teadis minister. „Samuti näeb tänane seadusandlus ette õppelaenu tagasimaksete peatamise ajateenistuse ajaks. Teiste laenuliikide, eelkõige eluasemelaenude tagasimaksete võimaliku ajatamise osas on Kaitseministeerium eelnevatel aastatel suhelnud Eesti Pangaliiduga, kelle kinnitusel võimaldavad pangad ajateenistuse jooksul eluasemelaenudele üldjuhul maksepuhkust ning ajateenistuses viibimist ei käsitle pangad laenuriski suurendava tegurina.“

Taas on ministri vastus n-ö juriidiliselt korrektne, päris elus aga sageli kasutu. Töökoht peab säilima, aga tänases majandusolukorras juhtub sageli, et tööandjatki pole enam – kas on ettevõtte pankrotti läinud või vahetunud selle omanik ning töökohtade struktuur on täiesti muutunud. Elamuasemelaenudele võidakse ju maksepuhkust anda, aga intresse tuleb ikka tasuda ja ka need on sõduri rahakotile liiga koormavad.

„Riigil ei ole mõistlik hakata täiendavalt kompenseerima ajateenijate varasemate otsustega võetud kohustuste – üldjuhul tarbimislaenude – kompenseerimist, kuna see pole riigile rahaliselt otstarbekas ega ka õiglane nende kutsealuste osas, kes tulid ajateenistusse võimalikult varakult ja ilma eelnevalt võetud suurte kohustusteta,“ oli minister resoluutne.

„Talunike, täpsemalt loomakasvatajatest väikeettevõtjate vajadusest leida ajateenistuse perioodiks lisatööjõudu ning saada selleks toetust on teadlik Põllumajandusministeerium, kelle valitsemisalasse see temaatika kuulub,“ jätkas minister. „Hetkel reguleerib põllumajandusministri määrus „Põllumajandustootja asendamise toetus“ paraku üksnes selliseid juhtumeid nagu puhkus, rasedus ja sünnituspuhkus, haigus, lapse põetamine või surm. Loetelu tuleneb Euroopa Komisjoni määrusest ning sellise ettevõtlustoetuse andmine loetakse riigiabiks. Seetõttu on toetuse maksmise aluste ringi laiendamine võimalik pikaajalise ja keeruka protsessi tulemusena, kuid leiame, et kui probleem on akuutne, tuleks kõiki võimalusi koostöös Põllumajandusministeeriumiga igal juhul kaaluda.“

Toetus ei kata tegelikult esmavajadusi

„Ajateenijate igakuise toetuse eesmärgiks on võimaldada ajateenijatel katta need esmavajadused, mida riik neile teenistuse ajal vahetult ei taga, nagu näiteks hügieenitarbed, ostud sõdurikodust, isikliku telefoni kasutamise arved, sõidukulud linnaloal käimise ajal jne,“ kirjutas minister ajateenija toetusest. „Alates käesoleva aasta 1. jaanuarist muutus ajateenijatele makstavate toetuse maksmise kord, millega ajateenijate toetused suurenesid keskmiselt 8 protsenti. Valitsuse koalitsioonilepe näeb ette ajateenijate toetuse suurenemise 50 protsendi võrra järgmise nelja aasta jooksul, kuid olemuslikult jääb see toetus endiselt ajateenijate esmavajaduste katmiseks.“

Veel koht kommentaariks: ajateenija toetuse suurus sõltub auastmest ja sõjaväelisest erialast. Selle suurus võib olla vaid 100 euro ringis. Kas ajateenistust mitte läbinud ministril on aimu, kuidas ajateenija suudab katta selle rahaga oma „esmavajadused“, kui loetletud kuludele tuleb lisada ka 8 päeva toiduarve (sest keskmiselt nii palju pääseb sõdur ühes kuus linnaloale). Irooniline, aga tõsi: Eesti kaitseväes on esinenud juhtumeid, kus sõdur ei taha minna linnaloale, sest tal pole kodus käigu ajaks lihtsalt söögiraha; samas tundub, et kaitsevägi on huvitatud võimalikult paljude linnalubade väljastamisest, sest nõnda õnnestub toitlustamise pealt kokku hoida.

JÄRELEPÄRIMINE MINISTRILE

Alljärgnev on Siret Kotka järelepärimise tekst täies mahus.

„Teadaolevalt küsivad ajateenistusse asuvad noored üsna tihti, kuidas sõjaväes olles laenude, järelmaksude ja kommunaalarvetega toime tulla, kui igakuine sissetulek väheneb. Hetkel on kaheksa või üheteistkümne kuu vältel ajateenistuses tagatud riigi poolt sissetulek vaid 100 kuni 200 eurot. Ajateenistujate küsimusele ei ole vastavad institutsioonid siiani mõistlikku vastust andnud ning pigem rõhutatakse, et ajateenistusse astumist oleks pidanud ette planeerima ja endale eelnevalt kohustusi mitte võtma.

Mõned aastad tagasi leidis Kaitseministeerium, et kuna ajateenistuses viibimise ajal on ajateenistuja sisuliselt kaitseväe seebi ja leiva peal, peaks see summa olema piisav varem tsiviilelus võetud rahaliste kohustuste tasumiseks. Toona andis ministeerium kutsealustele tungiva soovituse läbida ajateenistus võimalikult noorena – soovitatavalt kohe pärast keskkooli lõpetamist, kui ei ole veel jõutud alustada õpingud kõrgkoolis, leitud stabiilne töökoht ega loodud pere. Antud lahendust on paljud noored proovinud kasutada ning läinud ennast vabatahtlikult ajateenistusse pakkuma. Kahjuks ei võimaldata kõigil neil oma kohustusi kohe täita, kuna riigil puudub suutlikkus noori vastu võtta. Sellisel juhul juhtubki nii, et sel hetkel, kui isik kutse ajateenistusse saab, on tal juba võetud kodu soetamiseks laen, järelmaksuga telefon ning paljudel juhtudel loodud ka pere, kelle ees lasub ülalpidamiskohustus.

Analüüsides antud teemat laiemalt, võib järeldada, et riigiasutused veeretavad mure küll noore inimese kaela, kuid probleemi olemust see ei muuda. Inimese üheks põhiõiguseks on õigus vabale eneseteostusele. See hõlmab nii tööle asumist kui ka töötamist. Lisaks on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, mis tähendab riigiasutustele keeldu sekkuda isikute eraellu või perekonna loomist puudutavatesse otsustesse. Põhiõigusi võib piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Kehtiva seaduse alusel on meesterahvastel Eestis kehtestatud kohustus läbida ajateenistus. Kuna ajateenistuse kohustus on seaduses sätestatud, on antud põhiõiguste piirang õiguspärane, kuid see ei puuduta varem võetud tsiviilkohustusi, mistõttu jääb lahtiseks nende täitmine.

Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja –vabaduste ülesandeks on tagada igaühe vaba eneseteostus ning kaitse avaliku võimu omavoli eest. Riigil on kohustus õiguste ja vabaduste kasutamiseks välja töötada toimiv süsteem, mis ei tohiks moonutada õiguste ja vabaduse olemust. Seega jääb arusaamatuks, kuidas leidub demokraatlikus Eestis ikka veel selliseid juhtumeid. Näiteks on riigis olukordi, kus noor inimene hakkab talunikuks. Loomade kasvatamine ja põlluharimine on üks paljudest kohustustest, mida niisugune elukutse endaga kaasa toob. Kui talunik astub ajateenistusse, peab keegi tema tööülesanded üle võtma. See tähendab, et sõjaväkke asudes piiratakse ajutiselt taluniku eneseteostuse õigust eesmärgiga tagada riigi kaitsevõime kaheksaks või üheteistkümneks kuuks vastavalt ajateenistuse pikkusele, kuid jäetakse tähelepanuta isikul juba olemasolevad kõrvalkohustused. Eelmainitud piirang ei kehti enne ega pärast ajateenistust jäävale perioodile. Seega enne ajateenistusse astumist võetud kohustuste osas ei ole riigil õigus sekkuda, kuna ükski seadus selleks luba ei anna, ning seetõttu ei ole riigil õigus ka kaudselt tema õigusi piirata. Siinkohal kerkib üles küsimus, millisel õiguslikul alusel tuleks reguleerida need juhtumid, kus põhiõiguste piirangutega tekitatakse inimesele kahju, mis väljendub sissetuleku vähenemises ning mille tagajärjel tekivad finantsraskused. Kuna tegemist võib olla riigipoolse puudujäägiga, sest pole välja töötatud põhiõiguste kaitseks toimivat süsteemi, on mul Teile (see tähendab kaitseminister Sven Mikserile – toim.) järgmised küsimused:

Palun selgitage ministeeriumi seisukohta antud küsimuses, võttes arvesse põhiõiguste kaitset. Kas Teie hinnangul tuleks välja töötada seaduse muudatus, mis sätestaks, et lisaks õppelaenule ka muud tsiviilkohustused vähemalt osaliselt ajutiselt peatuksid?

Hetkel on sõduripalga suuruseks kuni 200 eurot kuus. Arvestades elukalliduse tõusu ja ajateenistujate vähest sotsiaalset kaitset, siis kui suur peaks olema tasu tegelikkuses ja millal on plaanis seda tõsta?

Kas on plaanis läbi viia muudatusi ajateenistujate õiguste osas, mis puudutavad tsiviilkohustuste täitmist teenistuses oleva aja jooksul?“