Alar Sikk on vallutanud seitse tippu

Lääne-Virumaa Keskraamatukogus toimus kohtumisõhtu mägironija Alar Sikuga, kes 2003. aastal vallutas esimese eestlasena maailma kõige kõrgema mäe Mount Everesti. Tema enda arvates on tema senine hulljulgeim temp aga McKinley (praegu Denali – toim.) vallutamine Alaskas ajal, mil seal oli külma ligi 60 kraadi, ja suurim saavutus seitsme maailmajao kõrgeima tipu vallutamine.

Ülle Kask

„Mägede teema on ääretult lai ja sellest võiks rääkida mitu päeva,” lausus Sikk. „Millegipärast arvavad paljud, et alpinism on kõige ohtlikum spordiala. Tegelikult ei mahu alpinism isegi esikümnesse, minu teada on vigastuste mõttes kõige ohtlikum korvpall. Meil Eestis mägesid pole, sest Suur-Munamägi on 60meetrine (suhteline kõrgus – toim), aga tõelisel mäel peab olema kõrgust jalamilt mõõtes 300 meetrit.”

„Mind tuntakse rohkem Everesti järgi, aga suurimaks saavutuseks pean seitsme maailmajao kõrgeima tipu vallutamist,” lisas mägironija.

Teekonnad seitsme maailmajao mägedesse

„Euroopas kuulub nimetatud seitsme tipu hulka 5642meetrine Elbrus, mitte Mont Blanc, nagu ekslikult arvatakse,” kõneles Sikk. „Võhikul õnnestub Elbruse „vallutamine“ hästi ja see sai ilusti tehtud.”

Siku sõnul ei teadnud ta tookord seitsmest tipust midagi, aga siis kutsus üks sõber teda Alaskale Mount McKinleyt võtma. Eesti alpinismi isa Jaan Künnap oli hoiatanud, et kolmekesi ei minda sellist mäge tegema. „Meie olime aga uljaspead,” ütles Sikk, „ja tegime selle mäe ära ka.”

McKinley on hoopis teisest kategooriast kui Elbrus. Külma on koos tuulefaktoriga 60 kraadi, tuulevaikuses 40 kraadi. „5200 meetri pealt kõik põgenesid minema, anti ka tormihoiatus. Meie olime nii väsinud, et ei jaksanud alla tagasi minna, olime varjus. Kui ilm selgines, tegime tipu ära.”

Vahemärkusena olgu lisatud, et ajal, kui Alar Sikk koos sõpradega Põhja-Ameerika kõrgeimat tippu vallutas, kandis see veel nime McKinley. Tänavu septembris sai aga mägi tagasi oma ajaloolise nime, indiaanipärase Denali.

Maailma ja ka Aasia kõrgeima tipu, 8848meetrise Mount Everesti vallutamisest rääkis Alar Sikk seda, et kuulis ühelt sõbralt, et ekspeditsioonijuht Tõivo Sarnet tahab Everestile minna. „Mul oli üks suur pluss, tollal oli mul raha. Sarnet ütles, et kui raha on, tule. Seda mäge tehakse kaks kuud. Lähed üles, tuled allapoole tagasi, magad, siis jälle. Leedulasel Saulius Viliusel ja minul see tookord õnnestus.”

Lõuna-Ameerika kõrgeim tipp, 6960meetrine Acancagua Andide mäestikus, oli Siku järgmine vallutus. Seda mäge peetakse kliima poolest kõige kehvemaks – seal segunevad kuum ja külm õhk.

Seejärel lendas Sikk lõunapoolusele, Antarktikasse. „Ligi 5000meetrist mäge Mount Vinsonit tehakse uue aasta kandis, kui on polaarpäev. Midagi rasket see mägi ei ole. Kliima on aga tohutult kehv. Kui olin mäe ära teinud, tuli torm ja passisime kaks nädalat lihtsalt jää peal.”

Okeaania piirkonna kõrgeimaks mäeks peetakse Carstensz Pyramidi ehk Jayat Uus-Ginea saarel. Kõrguse poolest pole see midagi erilist (4884), aga alpinistil seal kerge pole. „Mul on lapsest saadik kõrgusekartus ja see mägi oli kohati nagu üheksakordse maja püstsein. Ronisime öösel, siis ei näe, kuhu kukkuda,” naljatas Sikk.

Viimane, seitsmes tipp, mis Sikul kollektsiooni kokkusaamiseks vallutada tuli, oli Kilimanjaro Aafrikas Tansaanias. See 6000meetrine mägi oli Siku sõnul lihtne, mugav ja mõnus. „Seal määratakse sulle kandjad ja ise kotte tassima ei pea. Pakett on selline, et neegrid teevad sulle kõik ära, kuhugi molutama jääda ei saa.”

Alpinism on kallis hobi

„Mägedel ronimine on tohutult kallis. Sa võid 200 000 krooni ära raisata ja mitte kuskile jõuda, istudes paar kuud pilvepiiril. Näiteks Antarktika tipp maksis 400 000 ja Everesti tipp miljon krooni,” kõneles Sikk.

Kui Everestile minnakse Nepaali poolt, võtab raha nimetatud riik. Kui Tiibeti poolt, siis Hiina. Viimane saadab grupiga kaasa ka sideohvitseri, kes ei oska sõnagi inglise keelt. Ohvitser peab passima, et keegi seal luuramisega ei tegeleks. Kinni tuleb maksta söögid, joogid, transpordikulud jne.

„Mägedes on kõige hullem siis, kui ilma pole. Siis on kõik, tippu võtta ei saa ja pead lihtsalt tagasi tulema,” rääkis Sikk. „Muidu on aega kaks kuud kohaneda ja hõreda õhuga harjuda. Kõige raskem on, kui kaob motivatsioon. Istud telgis, vahid lakke. Kui ilm ära pöörab, käid laagrite vahet, tuled alla, istud ja molutad, aga see on väga raske.”

Mägironija sõnul mängivad tihti rolli pisiasjad, millega eksida ei tohi. „Kui lähed Aasiasse, ei tohi sa juua näiteks tänaval vett või kõrtsis jäävett. Saad kohe kõhutõve, kõht läheb lahti ja ongi kõik,” jutustas Sikk. „Ainult spetsiaalset pudelivett tohib juua. Ka sporti ei tohi mägedes teha, seal ainult magad ja sööd. Kui hakkad hommikuti jooksma, on see suur viga. Vähemalt kuu aega enne ei tohi sporti teha.”

„Aga kui sportlased lähevad mägedesse, siis nemad võivad ennast nii ära tõmmata, et ei liigugi. Mina aitasin kord ühte püsti hoida ja Kilimanjarol saatsin poole maa pealt ühe sportlase alla tagasi, sest ta oli siruli maas ja okse väljas. Saatsin neegriga nad alla tagasi.“

„Mida sportlane sööb? Tervislikku toitu. Pakistanis pidin kord kuu aega sööma ainult paljast riisi ja sellest kõik kasulikud ained kätte saama. Sportlane aga niimoodi ei suuda. Mina sporti ei tee, aga liigun ja ujun. Vorm on keskpärane.”

Mägedes demokraatiat pole

„Mägedes pole demokraatiat. Grupijuht otsustab ainuisikuliselt, kuidas toimida. Ta võib teha valesid otsuseid, aga õnnetusi juhtub vähem, kui eestvedaja otsustab,” kõneles Sikk. „Tüüpiline viga, mis tehakse, on see, kui kõigil on oma arvamus. Nii ei tohi! Nagu juht ütleb, nii jääb. Juhi sõna on mägedes jumala sõna. Loomulikult võivad tekkida tülid, kui kaks nädalat mingid habetunud tüübid vahivad üksteist ja enam pole mitte millestki rääkida. Aga mägedes saabki selgeks, kellega lähed järgmisele ekspeditsioonile.”

„Kui keegi saab surma, siis laipu reeglina alla ei tooda. See on tohutult kallis. Mõned šerpad, kui rikkad neile maksavad, toovad hukkunuid alla. Aga surnuid seal palju pole ja enamasti jäävad nad kusagile prakku. Kui tuleb torm, pühib see kõik teed puhtaks. Ka prahi, mida seal eriti palju pole.”

„Antarktikas aga peab kõik prügi, sealhulgas inimese kehast lahkuvad ained, endaga kaasa tassima. Paks ja vedel eraldi ja seda oskust peab enne õppima. Kõik tuleb tagasi viia Lõuna-Ameerikasse, kust ekspeditsioonile starditi.”

„See mäetipp, mida võtma lähed, polegi eriti oluline, loevad piirkond, loodus ja inimesed,” lausus Eesti esialpinist. „Pean mägede võtmist rohkem vaimseks kui füüsiliseks katsumuseks. Mäed ei kao kuhugi.”

Alar Sikk töötab praegu RMKs pikkade matkaradade juhina. Kord aastas teeb ka ühe mäe, viies alpinismigruppe Gruusiasse Suur-Kaukasusesse 5047meetrist Kazbekki vallutama. Pärast 2010. aastat, mil ta Tiibetis kaks insulti sai, ta enam 8000meetriseid mägesid võtma ei lähe.

Eesti esialpinist Alar Sikk räägib mägironimisest. Foto: Ülle Kask