Algaja timuka käsiraamat ehk Leedu oma Hargla
„Seda raamatut kirjutades polnud ma Indrek Harglast kuulnudki. Nüüd, mil apteeker Melchiori filmid ära vaadatud, olen väga meelitatud, kui mind Indrek Harlgaga võrreldakse,“ ütles leedu kirjanik Gina Viliūnė oma teose „Veretöö kingsepa töökojas. Timuka õpipoisi esimene kohtuasi“ esitlusel.
Kaire Kenk
Kui Eestis on ajalooliste krimiromaanide kõige tuntum autor Indrek Hargla, siis Leedus kannab seda tiitlit Gina Viliūnė. Keskealise apteekri asemel lahendab tema romaanides mõrvalugusid noor timuka õpipoiss Adas.
Tegemist on Gina ajaloolise triloogia esimese eesti keeles ilmunud raamatuga, mille sündmused viivad lugeja 16. sajandi Vilniusesse. „Vilniuses elas tol ajal palju meie ajaloos märkimisväärset rolli mänginud inimesi, kuid kunstnikke paraku vähe. Nii pole 16. sajandi Vilniusest säilinud mitte ühtegi maali, mul oli kasutada vaid üks litograafia – Vilniuse panoraam aastast 1600. Pidin kõvasti nuputama, kuidas kujutada Vilniuse 16. sajandi raekoda, sellest pole säilinud isegi mitte ühtegi kirjeldust,“ ütles kirjanik.
Raamatu kirjutamisele aitas kaasa Gina aastatepikkune ajaloohuvi ja ka tema elukutse – naine on nimelt Vilniuse vanalinnas ekskursioone tegev giid, kes seal linnas elanud terve oma elu. „Veretöö kingsepa töökojas“ on juba tema kaheksas raamat. Ja kuues ajalooline romaan, mille tegevus toimub Vilniuses. 2023. aastal tähistatakse linna esmamainimise 700. aastapäeva ning see raamat ongi Vilniuse ümmargusele juubelile pühendatud ajalooliste detektiivromaanide triloogia avaraamat, kirjaniku kingitus oma sünnilinnale.
„Triloogias tegutsevad erinevatest seisustest linnakodanikud. Esimeses osas käsitöölised. Idee raamatu kirjutamiseks sain ühelt Vilniuses toimunud näituselt, kus tutvustati keskaegseid jalavarje. Mind hakkas huvitama, kuidas neid valmistati, kes neid valmistasid ja kuidas need meistrid elasid. Nii see lumepall veerema hakkas. Tahtsin võimalikult mitmekülgselt kujutada kõiki keskaegses Vilniuses tegutsenud inimesi. Triloogia teises osas lahendab peategelane ühes kaupmeeste gildis toimunud mõrva ning kolmandas osas liigub aadliringkondades,“ selgitas kirjanik.
Kuidas jõudis raamatusse aga timukas ja tema õpipoiss? Ajalootundidest ju mäletame, et keskaegses linnas oli timukas põlatud inimene, kellega ükski linnakodanik suhelda ei soovinud. „Aga ometi olid igas linnas timukal naine, lapsed… Mind hakkas huvitama, kuidas nemad ja timukad ise sellise eluga leppida suutsid,“ mõtiskles kirjanik. „Arhiividest ma midagi Vilniuse timukate kohta ei leidnud, ühes ürikus oli ära märgitud vaid tema elukoht. Õnneks avastasin ühe Nürnbergis 16. sajandil elanud timuka memuaarid koos ajaloolaste kommentaaridega. Sellest raamatust sain rohkelt infot tolleaegse eluolu kohta. Tahtsin timuka panna oma raamatu peategelaseks, kuid mulle sai kohe selgeks, et see poleks tõepärane. Tuli tegelaste hulka tuua keegi teine,“ selgitas Gina. Nii lahendabki raamatutes kuritegusid hoopis timuka õpipoiss, noor Adas.
Adas unistas õpingutest Bologna ülikoolis, temast pidi saama õigusteadlane, kuid Jumalal olid noorukiga omad plaanid. Nii sai temast linna timuka Ignotase õpipoisis. Kui kingsepp mõrvatakse, siis on süüdlane kohe teada, teenijatüdruk Benigna olevat peremeest rinda pussitanud. Adas on kõrvuni armunud, ta ei taha noore ja ilusa neiu süüd uskuda ja hakkab kuritegu oma käe peal lahendama. Neiu päästmiseks peab Adas aga leidma tegeliku mõrtsuka. Uurimistöös abistavad noormeest Vilniuse värvikad kujud – linna vahimees Motis, lobasuust rätsepasell Lukas, kerjuste kuningas Nikodemas ja morn timukas Ignatius ise. Kingseppade tsunfti vanema, meister Kleopase tapmises süüdistatav teenijatüdruk Benigna on süütu – seda usub noormees kindlalt. Tal tuleb välja selgitada, kes tegelikult pussitas õelat kingseppa, ja Vilniuse kohtufoogtile Augustus Rotundusele ümberlükkamatud süütõendid esitada.
Apteeker Karitonas oli ühiskonnast tõrjutud timuka Ignatiuse ainus sõber ja seda selge põhjusega – tema ravimite tooraine saadi surnutelt. „Võtaksin pudelikese või kaks poodu verd, see ravib väga hästi langetõbe,“ kirjeldas Gina apteekri tellimust timukale. Ja jätkas: „Oleks vaja viit sõrme soolatüügaste raviks ja hambaid. Nende pulber aitab hambavalu vastu.“
Tema raamatus on timukas linnakodanike põlgusest üle, sest mõistab – ta teeb vajalikku tööd. „Timuka amet, lapseke, on palju raskem kui kõik teised ametid. Peab ju töötama mitte puidu, naha või kangaga, me töötame inimese hingega. Teadagi, kui kõrvalt vaadata, siis tundub, et meie tööriistad puudutavad vaid keha, aga nii see pole. Keha on lihtne mehhanism. Piisab, kui teada, kuidas on kondid kokku pandud, kokku haagitud liigesed, jooksevad sooned. Aga vaat hing, see on teine asi. Igal ühel aina erinev. On tugev ja nõrk, keerdus ja sirge, uhke ja tühine… Seepärast valin tortuuri mitte keha, vaid hinge järgi. Sest milline on meie, timukate, ülesanne piinamise ajal? Murda inimese hing. Aga mitte sedavõrd, et ei jääks enam tahtmist elada. Ainult nii palju, et ei tahaks elada valetades ja end välja keerutades. Ja et üles tunnistataks,“ on kirjanik ühe oma peategelase mõtted kirja pannud.
Timukas on tema raamatus hästi inimlik. „Ma vist ei oskagi mitte ühtegi üdini halba tegelast kujutada. Ka minu timukas säilitab terve mõistuse, see ei lase tal kurjaks muutuda,“ mõtiskles Gina. Teost ennast aga võib tema sõnul eesti lugeja võtta ka kui ajaloolise Vilniuse reisijuhti: „Raamatus kirjeldatud tänavatevõrk, tänavanimed, pühakojad jne on kõik tänini säilinud.“
