Alik Tseiko: Spordiga tegelemine aitab elus paremini toime tulla

Tapalt pärit 32aastane Alik Tseiko tegeleb karmi spordialaga – vabavõitlusega (MMA), kus tuleb olla sportlikus tippvormis, et mitte vastasele alla jääda. Tema elust suurem osa kuulubki sportimisele, tänu millele on ta jõudnud ka rahvusvahelistele areenidele. Mais nägi tema etteastet võitlusspordiüritusel Xplosion, kus ta jäi oma tulemusega rahule.

Mari Mölder

Kuidas tekkis huvi spordi vastu?

Spordihuvi tekkis siis, kui läksin Järvamaal Peetri põhikooli 1. klassi. Koolis oli väike matisaal ja jõusaalinurk, seal käisime sõpradega lihtsalt mängimas. Maaelu oli selline, et muid sportimisvõimalusi eriti polnud, ja nii oligi meile parem maadlusmatil mürada kui väljas lollusi teha. Tõsisemalt maadlema ja ka võistlema hakkasin 5. klassis, kui kolisime Tapale elama. See oli huvitav aeg – treeningkohaks oli linna jalgpallistaadionil asuv maja, kus olematud ruutmeetrid, aga poisse trennis palju. Treeneriks oli Allan Vinter, kes kasvatas väikses maadlussaalis üles palju tublisid maadlejaid.

Oled öelnud, et maadlus on sinu trump. Miks loobusid sellest?

Loomulikult on maadlus MMAs minu trump. Ma pole sellest loobunud, lihtsalt vahepeal tegin palju püstivõitlust, mis ajas mu stiili pisut sassi. Ma käin Tallinnas Korrus3-s edasi maadlemas ja üritan ka võistelda, aga vahepeal murdsid mind haigus ja vigastused. Tegelikult praegu peaksin olema teel maadlusvõistlustele Itaaliasse, aga viimases MMA matšis sain kaelatrauma, mis pole kolme nädalaga paranenud. Kahjuks ei saagi võistlusest osa võtta.

Miks valisid vabavõitluse?

Vabavõitlusega alustasin 2009. aastal lihtsalt sportlikust huvist, et näha, kuidas ma maadlejana saaksin vastu poksijale. Tõukeks oli ka MMA matšide vaatamine telekast, kus maadlustaustaga vabavõitlejad näitasid ennast heast küljest.

Kuidas sattusid USAsse treenima?

2011. aastal sõitsin USAsse Floridasse. Kõik sai võimalikuks tänu väga headele sõpradele, sest nemad mind sinna saatsid ja ka rahaliselt toetasid. Seal olles sain kokku väliseestlastega, kes tulid treeningsaali ja ütlesid, et olid uudistest kuulnud minu saabumisest. Peale seda viidi mind õhtust sööma ja nii ka sõbrunesime. Neist on olnud mulle väga palju abi, mille eest olen tänulik.

USAs aga ei läinud kahjuks kõik libedalt, sest peale kahe ja poole kuulist kohalviibimist viidi mind haiglasse pimesoole- operatsioonile. Pidin läbima kolmekuulise ettevalmistustreeningu ja minema matšile, kuid läks teisiti. Kuna mul oli esialgu võimalus olla USA ainult kolm kuud, siis mäletan, et hakkasin juba aegsasti advokaadiga asju ajama, mis võimalused on pikendada riigis olemist. Üheks võimaluseks oli arstitõend. Saatuse tahtel läkski nii, et tervis vedas alt, matš jäi pidamata ning lisaks tuli tegeleda veel  paberimajandusega. Vahepeal käisin Euroopas ära ja siis naasin USAsse, hakates treenima American Top Team-is

Kuidas erinesid sealsed treeningud?

Esimesed kolm kuud on kõigile ettevalmistusperiood, enne ei lasta võistlemagi. Treeningud olid rasked ja nädalas tuli neid kokku kuni 23 korda. Edasi kulges juba kõik inimlikuma kava alusel: kuni kolm trenni päevas ja pühapäev vaba.

Üldse on seal matširingi väga raske pääseda, sest tegemist on suure äriga. Vahetasin isegi oma mänedžeri ja sain lõpuks viiest võimalikust matšist ühe osalemiseks. Vastaseks oli ainuke mees, kellel CFA liigas veel võistleja puudus ja kes oli tiitlitega ning väga tugev. Mina ütlesin juba poole pakkumise pealt, et selle võtan vastu, kuna mul oli hädasti matši vaja.

Tulemus polnud see, mida ootasin – sain kirja valusa kaotuse, kuigi juhtisin kindlalt kuni viimase minutini. Viisin plaanikohaselt iga raundi lõpus oma vastase üks minut enne lõppu maha. Sama plaan oli ka kolmandas raundis, aga siis tegime üheaegselt mõlemad liigutuse, kus tema lõi põlvega ja mina läksin jalga (jalalt mahaviimine – toim) – põlv tabas rinnakorvi, kus oli värske ribivigastus, see koht andis järele ja siis läks pilt paariks sekundiks mustaks. Peale matiš tuli jälle käia arsti juures ja läbida  uuringud. Selgus, et olin ribivigastusest just paranemas, aga sain veel hullema vigastuse, sest purunesid rinnakukõhred. Tagantjärele mõeldes oleks võin sellest matšist keelduda ja ennast eelnevalt terveks ravida. Kuid kui surve on suur ja sulle avaneb võimalus võistlusest osa võtta, siis võtad pakkumise vastu, vaatamata sellele, et pole täiesti terve.

Selgub, et tegemist on karmi alaga, kus võib saada väga suuri vigastusi. Kuidas neist taastud?

Ma ei ütleks, et vabavõitlus oleks vigastusterohkem kui mõni teine spordiala. Usun, et pallimängudes on suurem võimalus viga saada. Mul on neid ette tulnud nii USA-s kui ka vahetult pärast reisi, näiteks oli kannakõõluse operatsioon, aga nüüd vähemalt tean, miks sellised vigastused tekivad. Taastun suhteliselt hästi. Oluline, et inimene ennast kogu aeg edasi liigutaks, näiteks olen ka karkudega trennisaalis käinud ja mingeid harjutusi teinud. Tänu liigutamisele taastud kiiremini ega tule treeningusse pikki pause.  Loomulikult tuleb lähtuda situatsioonist ja asju tuleb teha mõistliku koormusega.

Mais toimunud võistluse Xplosion eel võtsid sa ette kaalulangetamise. Mis tingis selle?

Alustasin matšidega raskekaalus. Tegin palju jõutrenni, kuid sain peagi aru, et 181sentimeetrisena pole lootustki tõsisele võitlejale vastu saada. Xplosioniks võtsin 10 kilo alla. Alustasin kolm nädalat enne kaalumist dieediga ja 8-14 päeva enne rohke vee tarbimisega. Ka USA-s võtab enamik sportlasi kaalust alla. Seda tehakse selleks, et kergemas kaalus on lihtsam võistelda.

Kas jäid Xplosioni tulemustega rahule?

Võistlustulemusega jäin rahule, lubasin vastase maha viia ja õnneks ei pidanud keegi pettuma. Vahepeal sain mõne kaotuse kirja, aga nüüd on jälle hea meel olla tagasi võidulainel.

Milline on sinu tase hetkel? Mis on suurim eesmärk?

Karjääris on hetkel väike seisak, American Top Teamiga leping tiksub, aga rahalisi võimalusi pole ja USA mänedžer ei saa mind Euroopas väga palju aidata. Seega otsin endale kohalikku mänedžeri, et saaksin täielikult keskenduda spordile. Olen hetkel 32aastane ja arvan, et mul on veel vähemalt seitse aastat heade tulemuste saavutamiseks. Põhiline, et mingeid raskeid vigastusi ei saaks ja neist tingitud pause ei tuleks.

Kas võib öelda, et oled tippvormis?

Kindlasti mitte, ma ei tea kedagi, kes oleks tippvormis, pidevalt on vaja õppida, treenida, ennast täiendada. Alati saab ju paremini. Olen hetkel väga heas vormis, aga rõhku pean panema veel kiirusele, lõtvusele, liikumisele.

Millega igapäevaselt veel tegeled?

Mul on väga tore sportlik naine ja suurepärane pea kaheaastaseks saav poeg. Treeningute kõrvalt pean leidma nende jaoks aega.

Mida soovitad noortele?

Soovitan kõikidel noortel spordiga tegeleda, et ennast arendada. Sport motiveerib ja distsiplineerib ning aitab tavaelus paremini hakkama saada.

MIXED MARTIAL ARTS

Sportlik vabavõitlus (inglise keeles Mixed Martial Arts ehk MMA) on kahevõitlusala, mille eesmärgiks on selgitada sportlikus keskkonnas välja parim võitleja. See on võitlussport, mis ühendab endas kolm olümpiaala — poksi, maadluse, judo — ja teised kahevõitlusalad.

Sportliku vabavõitleja eesmärk on vastane kas nokautida, sundida vastane alla andma alistusvõttega või koguda vastasest rohkem punkte. Võistlejate puhul hinnatakse püüdlust alistada vastast kas löökide või valuvõttega, tehnilist sooritust ning head füüsilist vormi.

Sportliku vabavõitluse matše peetakse spetsiaalselt valmistatud võrkaiaga piiratud võitlusareenil ehk puuris või poksiringis.

Alates 2000. aastast on see maailmas üks kiiremini populaarsust koguvaid spordialasid.

Allikas: mma.ee