„Alla 65 keelatud“, Jaak Aru
Doktor Jaak Aru sulest ilmus möödunud aastal raamat „Alla 65 keelatud“, mis tõusis koheselt ka müügiedetabelite tippu. Tänagi troonib see enimmüüdud raamatute esikümne hulgas. Julgen arvata, et doktor Aru teose võib vabalt tituleerida parimaks eneseabiõpikuks, mis viimasel ajal Eestis just vanemaealistele suunatud on. Siinjuures ei häbene ma öelda, et kirjastajad avaldavad palju minu hinnangul sõna otseses mõttes pahna, kuhu alla mahuvad igasuguste nõidade ennustused ja verinoorte staarihakatiste elulood, mille peale küll raha kulutada ei maksaks.
„Alla 65 keelatud“ võiks aga olla kena kingitus nii vanaemale, kui ka alles äsja pensionile jäänud emale või isale. Ja uskuge mind, see muhe ja elurõõmust pakatav teos toob kindlasti nii mõnegi lähedase päevadesse päikese tagasi, ununevad liigesevalud, taandub halb tuju ja taganeb depressioon.
Neid ridu arvutisse toksides hoian vahepeal käes ka äsja soodushinnaga ostetud raamatut „Alla 65 keelatud“. Pööran seda ühte- ja teistpidi, vaatan esikaant, millel vanaproua langevarjuga hüppab ja mõtlen, et see kõvade kaantega valgel taustal raamat on ka välimuselt väga ilus. Ja uue raamatu lõhn, kui seda lapata, on täiesti eriline ja trükivärviline, võrreldes mõne raamatukogust laenutatud menukiga, mis on enne paljude teiste inimeste käte vahelt läbi käinud. Mõni neist lõhnab koguni tubaka ja praetud kala järele, aga „c et’ la vie“ (selline on elu – tõlk.), nagu ütlevad prantslased. Seetõttu ongi eriline rõõm osta vahel ka poest raamatuid ja teha endale tore kingitus.
Niisiis, raamatu esikaanel ripub langevarjurakmetes vanadaam. Tagakaanelt saab aga lugeda lühikest tutvustust, kus on muuhulgas öeldud, et hiljuti ka ise pensionile jäänud autor Jaak Aru töötas kümmekond viimast aastat Saksamaal eakate arstina. Kokkupuude sadade patsientide ja nende sugulaste muredega ajendas teda oma kogemusi ja soovitusi kirja panema. Sissejuhatuses lisab aga doktor: „Pensioniea saabumine on murdeline aeg ka mulle, sest tuleb teha hüpe töö ja sellega seotud murede-rõõmude juurest pisut aeglasemalt ja võib-olla ka rahumeelsemalt kulgevasse igapäevasesse koperdamisse.“
Ääretult sümpaatne on see, et doktor Aru samastab end lugejatega, rõhutades, et ka tema on pensionär, kellel on järsku tekkinud probleeme vaba aja mõtteka sisustamisega, et ka temal valutab õlg ja selg. Samas tõdeb ta, et ei kirjuta haigustest, sest nendega tegelevad tegevarstid. Ta jagab vaid soovitusi, kasutades enda sõnul selleks vahel ka õpetavat tooni.
Arvan, et see doktori „õpetav toon“ on omal kohal, sest ta jagab tõeteri muhedalt, läbi huumoriprisma ja vahel ka naerdes enese ja teiste penskarite üle. Mitte kusagil ta aga ei töga ega mõnita, vaid püüab anda vastuseid ka sellistele küsimustele, mida ehk vanemaealine lugeja ise ei oskakski enese kohta arvata, et ka nii võiks ja lausa peaks suhtuma teatud asjadesse ja olukordadesse.
Näiteks väidab ta elutargalt, et vanemas eas muutub sisemine ilu välisest tähtsamaks ja lohutab neid, kes maadlevad igavese probleemi käes, mida siis ikkagi tohib süüa ja kas hakata kaalust alla võtma või mitte. Aru küsib selle peale vaimukalt, kas mõned saledamad kaaskodanikud on õnnelikumad kui ühiskonnarakukese tüsenev liige? Sellele küsimusele ei oska nooremadki ammendavalt vastata, rääkimata seenioritest. Aru soovitustest sel teemal tasub aga õppust võtta küll.
Raamatust leiab vastuseid paljudele küsimustele, mis on doktor Arul väga hästi formuleeritud. Näiteks: „Kas ma olen eakas täiskasvanu või vanur? Kas ma hakkan tobuks jääma? Kas ma räägin liiga palju? Kas valu saab ära lõigata? Kas surma oodata või karta? Miks ma olen tujust ära?
Eriti tore leid on autoril sõna reietama. Sellest on ta kirjutanud eraldi peatüki – „Kas reietada või vaadata loodusfilme?“ Olen küll lugenud Tammsaaret, kuid sellist sõna sealt ei mäleta. Jaak Aru aga tuletab meelde, et sõnadega reisima ja reietama pidavat mängima „Tõe ja õiguse“ II osa tegelased. Ta möönab: „Minu arvates võiksime just eakana kasutada naljatamisi oma reiside kohta sõna „reietamine“. See tuletab meile meelde, et liikudes punktist a punkti b, tuleb liigutada oma ihuliikmeid, eriti alajäsemeid.“
Samas manitseb doktor oma heatahtlikul moel, et kui ühel penskaril on kepp ja teisel kõht, kui üks istub rulaatoril ja teine pühib laubalt juulikuist higi, tasub ehk pikema reietamise asemel kaaluda, kas retk on jõukohane. Äkki tuleks teatud kulumisastmele jõudes eelistada piinarikkale mägironimisele loodusfilmide vaatamist. Samas soovitab ta tunda oma võimeid ja kui tervis lubab, miks mitte võtta ette ka kaugemaid reise. Kuid ka väikesel Eestimaal on kauneid kohti, mis kindlasti veel avastamist ootavad ja kuhu pääseb mugavalt rongiga või bussiga.
Kuigi ma ise pole veel 65, tuleb paraku tõdeda, et mägede taga see pensioniiga enam pole ka. Seepärast nõustun autoriga, et keegi meist ei soovi, et vanaduspõlv kujuneks kurbade kogemuste teekonnaks. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Alati leiab tuge heast raamatust, eriti veel sellisest, kuhu on kirja pandud kenake hulk häid nõuandeid, mida tasub kõrva taha panna. Ja kui mälu alt veab, ikka ja jälle üle lugeda.
13. märtsil väisas doktor Jaak Aru ka Rakveret. Lääne-Virumaa keskraamatukogusse oli teda kuulama tulnud nii palju rahvast, et puupüsti täis neljanda korruse saali pidid lahked raamatukoguhoidjad toole juurde panema, et kõik soovijad ära mahuksid.
Doktor Aru rääkis oma tööst geriaatrina Saksamaal, tuues näiteid sealsest hästi läbimõeldud ja toimivast eakate koduhooldusest. Kui seenior sattub näiteks puusaluu murru tagajärjel haiglasse, tehakse talle ruttu operatsioon ja peale lühikest kirurgias veedetud ravi suunatakse patsient geriaatriaosakonda. Seal tegeletakse doktor Aru sõnul temaga täie pühendumusega nii kaua, kuni ta on uuesti võimeline iseseisvalt kodus hakkama saama. Eestis aga paraku suunatakse selline patsient enamasti „järelraviks“ hooldekodusse, millised asutused doktor Arule eriti meeltmööda pole.
Jaak Aru võrdles ka kahe Euroopa Liidu riigi väga erinevaid pensionisüsteeme, mis nii mõnegi Eesti pensionäri kadedaks teeb. Samas tõdes ta, et vaatamata väikesele pensionile on ka Eesti seenioridel võimalik veeta vanaduspõlv sisukalt ja tunda sellest rõõmu.
