Ametikooli õppurid käisid viiruse kiuste õpirändel

Viimase viie kuu jooksul on mitmetel Rakvere ametikooli õpilaste avanenud võimalus osaleda Erasmus+ kaudu õpirändes, mis koroonapandeemiast tingituna möödus mõistagi veidi eripäraselt.

Liisi Kanna

Möödunud aasta viimastel kuudel viibisid Rakvere ametikooli üks toitlustusteeninduse ja kuus turismikorralduse eriala õpilast Hispaanias Granadas ning kaks mootorsõiduki tehniku eriala noormeest Saksamaal Plönis, kaks automaalri eriala noormeest osalesid välispraktikal Norras Fredikstadis aga lausa neli kuud ning naasid kodumaale veebruari keskpaigas.

Kuulutajaga kohtunud tulevased turismikorraldajad Airi Raus, Tuuli Kaugerand, Tiina Kaugerand ja Alisia Arsenovitš sooritasid oma praktika kõik ühes organisatsioonis ning nende peamiseks ülesandeks pidanuks olema teistele õpiränduritele ekskursioonide korraldamine. Koroonapandeemia tõttu aga Granadas sel perioodil teisi praktikante ei viibinudki ja nii olid ka neidude tööülesanded teistlaadi.

„Tegelikult meie praktika oleks pidanud koosnema peamiselt giiditööst, aga kuna oli sihuke olukord, siis meil oli võimalus rohkem teha interneti baasil – otsisime informatsiooni ja koostasime marsruute. Tulevikus saadakse neid küll kasutada, aga ise me otseselt suurtematele gruppidele ekskursioone teha ei saanud,“ rääkis õpirändur Alisia.

Autotehnikud Karl Teuli ja Arlet Suviste toimetasid Plönis erinevates ettevõtetes ja nii oli ka töökogemus veidi erinev. Kui Karli praktika möödus suures ettevõttes, siis Arlet sai kogemuse kolme töötajaga firmas. Peamiselt tegelesid noormehed hooldustöödega, Karl nimetas ka näiteks hooajalist rehvivahetust ja töid käigukastide ning piduritega.

Töökultuur

Kui tööülesanded olid ettevõtetes noormeeste hinnangul tavapärased ning töövõtted Eestiga sarnased, siis eripärana tõstsid nad esile väga suurt abivalmidust. „Saksamaal sind tõesti taheti põhjalikult õpetada,“ nentis Karl.

„Oldi hästi rahulikud, tuldi sinu juurde ja õpetati asi selgeks,“ kinnitas ka Arlet, lisades samas, et keelebarjääri tõttu oli suhelda keerukas ning paljud tuli teineteisest aru saamiseks interneti abi kasutada.

Ka turismikorralduse tüdrukud tõid esile toetavat suhtumist ja abivalmidust, lisaks aga veidi teistsugust lähenemist töötegemisele. „Hispaanlased võtavad tööaegu ja töötegemist tervikuna veidi  leebemalt kui eestlased. Nad ei kiirusta liigselt,“ rääkis Alisia ning lisas muiates, et kui lepitakse kokku kindel aeg, siis tegelikult ei toimu asi kunagi just sellele ajal.

„Ja kui on siesta, siis tuleb siestat pidada ning ei ole vaja tööd teha,“ lisas Tuuli.

Seesugust lõunapausi peeti hoolimata koroonapiirangute raskest mõjust ettevõtetele. „Neil olid päris karmid koroonapiirangud ja ikka mitu nädalat poed kinni. Kui piirangud hakkasid lõdvenema, siis neil lubati poode hoida lahti kella kuueni. Kella kümnest kella kuueni olid poed lahti, aga seal vahepeal oli veel kaks tundi siestat. Eestlane teeks kasvõi kolm ust lahti, kust inimene saaks sisse tulla, ei paneks vahepeal uksi kinni,“ tõi Tiina näite.

Pikim õpiränne

Norras viibinud Markus Notta ja Raner Ruusalep sooritasid seal kogu õppekavas III kursusel ette nähtud praktika. Nad on esimesed Rakvere ametikooli õpilased, kes Erasmus+ programmi raames nii pikal praktikal käisid. Kui praktikale minnes oli plaan jõuluks koju tulla, siis mõlemas riigis reisimisega kehtiv eneseisolatsioon ei tundunud seda väärt olevad. Veidi jõuti selle aja jooksul ka koduigatsust tunda, ikkagi nii pikalt perest ja sõpradest eemal.

Samas ütlesid poisid, et tööd oli neil ettevõttes väga palju. Tegeleda jõuti autode osandamisega enne värvimist, ettevalmistusega värvimiseks, värvide segamisega, kruntimisega ja detailide värvimisega, uuesti komplekteerimisega. Markus tõi välja, et sai selle praktika jooksul selgeks autokeredetailide keevitamise. Kooli laboris on see praktika tema hinnangul lühike ja natuke teise spetsiifikaga, kui oli ettevõttes. Ettevõtte omanik jäi õpilaste tööga väga rahule ja oli andnud ka vihje, et pärast kooli lõpetamist võiks neil seal töökohti ootamas olla.

Vähemalt Markus arvas, et ta vist siiski pigem ei läheks Norra tööle ning Fredrikstad on väike linn, mis viiruse piiramise meetmete tõttu tundus eriti rahulik ja vaikne ning vabal ajal seal paraku suuremat teha polnud. Halva ning vihmase ilmaga eriti isegi välja jalutama ei tahtnud minna. Ettevõtte omanik korraldas noormeestele siiski ka mõned väljasõidud piirkonnas ja jaanuaris käidi koos Holmenkollenis suusatamas ning talverõõme nautimas.

Piirangud

Suuresti dikteeris aga praeguse aja praktikantide kogemust siiski just koroonapandeemia ja sellega setud piirangud. Näiteks turismikorraldajad jõudsidki Hispaaniasse kohale täpselt sel päeval, mil Hispaanias eriolukord välja kuulutati ja Granada linn lukku läks ning piirangute lõdvenemist said tunda vaid osa õpilastest, kel oli võimalus plaanitud praktikaaeg, kaheksa nädalat kohapeal viibida. Osa turismikorraldajatest naasid koju paar nädalat varem, kuna siinsed koolid läksid distantsõppele ning pere pisemad vajasid tuge.

Hispaanias nähti aga tunduvalt karmimaid meetmeid, kui seni Eestis kogetud. Pikalt olid kõik kauplused suletud ning kui need taas avati, loendati sisenevaid inimesi hoolega, millegi selga-jalga proovimine polnud lubatud. Linnapiiridest väljumine oli samuti keelatud ning isegi matkaradadele ei võinud minna.

„Nagu korterist välja astusid, tuli mask ette panna, seda kontrolliti väga rangelt,“ rääkis Tuuli. „Politsei käis pidevalt kontrollimas ja andis ka trahve välja, kontroll oli linnapeal igal pool,“ lisas Alisia.

Praktikal viibimise perioodil muutus ka Eestis olukord üha kehvemaks ja nii rääkisid tüdrukud, et kui alguses kardeti veidi Hispaaniasse minna, siis tagasi tulles oli olukord pigem vastupidine. „Seal olid piirangud ranged, aga nendest oli ka kasu,“ sõnas Airi, viidates senisele ehk liiga leebele lähenemisele Eestis.

Ka Saksamaa kehtestas vahetult pärast noormeeste kohale jõudmist päris palju piiranguid, mis nende vaba aja tegevusi mõjutasid, tööpraktikat õnneks mitte. Poisid viibisid Plönis kuus nädalat ning kuigivõrd palju ringi sõita ei õnnestunud neilgi.

„Käisime Kielis, aga suures linnas olid piirangud palju karmimad kui Plönis,“ rääkis Karl, lisades, et Plön ise oli väike ja noore inimese jaoks pigem igav linnake, kus väga palju teha polnud.

„Kindlasti oleks tahtnud külastada rohkem vaatamisväärsusi,“ nentis Arlet, sedastades, et just piirangud vähendasid ka ajaveetmise võimalusi Plönis kohapeal.

Turismikorraldajate sõnul soovinuks nemadki rohkem ringi liikuda, just Granadast välja. „Oleksime saanud rohkem avastada lähedal asuvaid suuremaid linnasid, mis tavaliselt on programmis sees,“ sõnas Alisia.

Tegelikult käisid nad keeldudest hoolimata kuigipalju siiski ringi. „Need matkarajad, kuhu me niiviisi salaja pugesime, olid tõeliselt ilusad. Ise naersime, et kui oleksime trahvi saanud, siis oleks ikka teadnud, mille eest saime,“ muljetas Tiina.

„Avastasime ka näiteks, kuidas külastada kabelit, kui see muidu suletud on – tuleb minna pühapäeva hommikul missale,“ rääkis Tuuli veel üht põnevat seika.

Samas tõdesid neiud, et nende vaatamisväärsuste külastamine, mida külastada võis, oli tavapärasest tunduvalt vähemate inimeste tõttu vägagi meeldiv. „Tänavad olid üsna tühjad ja tegelikult turismikorraldaja seisukohast oli see idüll – sai reaalselt näha neid asju. Said nautida vaateid ja näha ka arhitektuuri. Kui linn olnuks rahvast täis nagu muidu igapäevaselt, siis oleks sealt üsna palju puudu jäänud,“ tõdes Airi, et hea vaate nimel trügimist ei olnud üldse.

Rikastav kogemus

Õpirändurid pidasid oma kogemusi rikastavateks ja maailma avardavateks. „Oskad võrrelda ning näha erinevusi ja sarnasusi ning tuua ka mingisuguseid reaalseid näiteid sellest, mida Eestis võiks muuta või ei peaks muutma. Kui oleme siin enda asja sees, siis me ei näegi, mismoodi veel saab. Igasugune õpiränne tuleb kasuks. Igasugune reisimine tuleb kasuks. Et õppida nendest plussidest ja hoiduda nendest miinustest, mis kuskil ette tulevad,“ arutles Airi.

„Õpirände puhul näed nii neid asju, mis on riikidest erinevad, kuid märkad ka seda, mis su enda sees on. Kui astuda tavaelust välja, elada seitsme inimesega ühes korteris, siis sa avastad uut ka enda kohta,“ lisas Tiina, tuues välja, et tema näiteks pidas ennast varem tunduvalt tolerantsemaks kui selle kogemuse käigus ilmnes.

„Sa õpidki arvestama inimestega, kellega koos elad. Igaühe harjumused on ju erinevad,“ täiendas Airi.

Nooremate osalejate hinnangul on õpiränne ka justkui väike harjutus iseseisvaks eluks. Kui muidu koolipõlves paljud asjad ehk veel kodus ette ära tehakse, siis välismaal viibides tuli söögi tegemise, pesu pesemise kui majandamise eest ise vastutada.