Andrus Kivirähk: kirjanik õpib kolleegidelt

Hiljuti uue näidendi „Kaarnakivi perenaine“ valmis saanud Andrus Kivirähk rääkis, kuidas näidend sündis, milline üleüldse on kirjaniku amet ning millist rolli mängivad selles kirjandusklassikud nagu Oskar Luts ja Anton Hansen Tammsaare.

Kaire Kenk

Eelmise aasta detsembris tõid Endla Teater ja Kuressaare Linnateater koostööprojektina lavale Andrus Kivirähki kirjutatud näidendi „Kaarnakivi perenaine“, mida nüüd ka Eesti eri paigus mängitakse. Uuslavastus kuulub Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud sarja „Sajandi lugu“.

Lavastus keskendub 1950ndatele aastatele Eestis. Loo peategelaseks on 18aastane Ilse, kelle pere on küüditatud ja kes elab nüüd oma talus üksinda. Vaatamata sellele, et 1950ndad aastad on üks süngemaid perioode Eesti ajaloos, pakub lavastus ka omajagu helgust.

„Ka kõige süngemal ajal inimesed armuvad, abielluvad, saavad lapsi, peavad pidu, räägivad anekdoote. Ükski näidend ei saa olla sada protsenti tõsine, sest ka elu ise ei ole seda. Minu üks lemmikraamatuid oli Juhan Jaigi „Kaarnakivi“, mis mingis mõttes on ka selle näidendi aluseks. „Kaarnakivi“ temaatikat olen ma tublisti kasutanud,“ ütles Kivirähk.

Näidend räägib tema sõnul ennekõike aegade muutumisest ja sellest, et mingid vanad asjad peaksid siiski jääma alati alles. „Sest kui vanapaganad ja muud tondid meie maailmast kaovad, ongi lõpp. Mingi selgroog peab maailmal olema ning et ka kõige halvematel aegadel rahvas kestma jääks, peavad tal teatud salapärased ja sügavad asjad alles olema. Sellest see tükk räägibki, et need asjad ei kao kunagi lõplikult, vaid tulevad tagasi,“ arutles kirjanik.

„Mõned mu varasemad tekstid ja näidendid on küll sellised, et olen neist kaugenenud. Ise tunnen, et praegu teeksin paremini. Aga kui neid tahetakse lavastada ja publikut jätkub, siis mina kätte ette ei pane,“ nentis Kivirähk. „Mõnikord on dramatiseeringutega küll mõni mu raamat ära rikutud. Õnneks armastab eesti teatripublik väga naerda. Mõnikord saalis istudes imestan, et mis siin naljakat on,“ jätkas ta.

Samas nentis kirjanik, et seda ei juhtu tihti, kuna ta ei suuda koos publikuga saalis olla ja oma etendust vaadata. „Alati läheb midagi vussi, kasvõi sekundi murdosa jooksul, kui näitleja eksib tekstiga. Publik ei saa mitte midagi aru, aga mina olen infarktieelses seisundis. Seepärast istungi esietenduste ajal tavaliselt puhvetis. Lähen vaatama ainult viimast etendust, see on teatrirahval selline komme.“

Kirjaniku töö on ikkagi töö

Kivirähk mõtiskles, et kirjanikuamet on kõige lihtsam elukutse maailmas, selleks ei pea õppima, kirjanikuks lihtsalt hakatakse. Samas nentis ta, et kirjaniku töö on ka ikkagi töö.

„Pole nii, et inspiratsioon sajab katuseräästast kaela. Kirjutamine eeldab, et otsid selle katuseräästa ja kõnnid seal all nii kaua edasi-tagasi, kuni midagi kaela kukub. Kohtumistel koolides küsivad lapsed tihti, et kust mul mõtted tulevad. Kõigil inimestel ju tulevad, ainult et enamik inimesi ei vormista neid tekstideks,“ kirjeldas kirjanikuhärra loominguprotsessi.

„Ma olen suhteliselt kohusetruu ja suudan ennast vajaduse korral rutiini sundida. Kui sa kirjutad pikemat teksti, romaani või näidendit, siis on ikkagi tähtis teha iga päev tööd. Kirjutada iga päev valmis oma päevanorm, või kui tõesti mõni päev selleks aega ei ole, siis kasvõi paar ridagi,“ jutustas ta.

„Aga päris kaotsi ei tohiks ühtegi päeva lasta. Ei ole võimalik teha tööd ainult siis, kui tuju tuleb. Tuju ise ei tulegi, tuju tuleb tekitada, ja ainuke võimalus selleks on arvuti taha istuda ning alustada. Mina üritan hommikupoolikuti vähemalt paar tundi puhtalt kirjutamisele pühendada.“

Kivirähk märkis, et lastele on see muidugi halb eeskuju – nad pole kunagi näinud isa tööle minemas.

„Mul pole kunagi alluvaid olnud, ülemused vist siiski on, aga nad on kusagil kaugel ja ma ei puutu nendega enamasti kokku. Nii et õpetanud on ikkagi kolleegid. Aga kes on kirjaniku kolleegid?“ püstitas ta küsimuse. „Muidugi teised kirjanikud. Kusjuures väga kenasti saavad sind õpetada ka surnud kolleegid – näiteks Tammsaare, Luts, Mati Unt. Eks nad on õpetanud mind paremini kirjutama,“ mõtiskles Kivirähk.

Luts ja Tammsaare – eesti kirjanduse põhivaalad

„Luts ongi mu lemmikkirjanik ja ega ma teda seepärast vähem imetle, et kogu ülejäänud maailm teda ei tunne. Pigem tunnen uhkust – mina olen Lutsu ja Tammsaaret põhjalikult lugenud, aga prantslane, näe, ei tea neist tuhkagi. Aga kui eestlane pole Tammsaaret ega Lutsu lugenud, siis ega ta eesti kirjandust eriti tunnegi. Kes ei tea Liblet, polekski nagu eestlane. Nende tegelaskujud on nagu päriselt elanud ajaloolised tegelased,“ jätkas ta.

Viited Tammsaarele jooksevad Kivirähu sõnul tänini läbi nii eesti kirjandusest, esseistikast kui ka kõnedest. „Eks ta on selline, nagu Rein Veidemann ütleb, tüvitekst. Nii nagu laias maailmas on vanakreeka- ja juudimütoloogia, mida tuntakse ka piibli nime all. Sealt ju laenatakse lakkamatult igasuguseid motiive, küll maalikunstis, küll kirjanduses. Eestis on need Tammsaare ja Luts,“ sõnas ta, lisades, et Luts ja Tammsaare on eesti kirjanduse põhivaalad, mingil määral ka „Kalevipoeg“.

„Tõde ja õigus“ on Kivirähu sõnul põlvkondi ühendav tekst. „Mida rohkem seda lugeda või uurida, seda selgemaks saab, et esimene osa on ainult sissejuhatus. Selle romaani peategelane on ikkagi Indrek, kes esimeses osas alles sünnib,“ rääkis kirjanik.

„„Kevade” on kindlasti üks täiuslikumaid eesti kirjandusteoseid üldse, see on nii kaua vastu pidanud. See on uskumatu, et 25aastane Luts sellise asja valmis kirjutas. See on tema esimene teos ja väga imetlusväärne tekst. Ma ise polegi vist koolielust ühtki raamatut kirjutanud,“ märkis Kivirähk.

Andrus Kivirähk: „Ega kirjandus seeläbi inimesi paremaks muuda, et loed raamatuid ja oled kohe parem inimene. Aga ma arvan, et inimene, kes on lapsena palju häid raamatuid läbi lugenud, on sümpaatsem küll kui see, kes neid lugenud ei ole. See jääb kuidagi külge nagu päevitus: kui oled kaua troopilises kliimas viibinud, oled pruunim.“

Kivirähki võiks nimetada universaalseks: proosakirjanik, näitekirjanik, lastekirjanik, humorist, publitsist. „Eks see käib lainetena. Oli mingi periood, kui kirjutasin peamiselt näidendeid ja tundsin end ennekõike näitekirjanikuna, viimasel ajal on olnud jälle rohkem lastele kirjutamist,“ ütles ta.

Karjääri algus

Kivirähki humoristikarjääri algus langes erakordselt soodsasse aega, kui ajakiri Pikker korraldas koolinoorte huumorivõistlusi. Ta kerkis selle laureaatide hulka juba viiendas klassis.

„Esimest korda teenisin ma oma tööga raha legendaarsest huumoriajakirjast „Pikker“, kuhu ma koolipoisina aeg-ajalt väikeseid naljajutukesi läkitasin. Vahel ei avaldatud, aga vahel avaldati ka – ja siis oli muidugi rõõm suur. Õieti jätkus seda rõõmu kolmeks korraks: esiteks siis, kui saabus teade, et minu lugu on kõlblikuks loetud; teiseks siis, kui sain kätte värske „Pikri“ numbri, milles minugi lugu sees; kolmandaks siis, kui tuli rahakaart viiele rublale. Küll see oli koolipoisi jaoks suur raha! Sellega siis sai mindud Pärnu maanteele Ajakirjandusmajja, kus kassast raha peo peale maksti. See oli uhke tunne!“ meenutas kirjanikuhärra.

„„Pikris“ töötasin veel Tartu Ülikoolis õppimise ajalgi, aga ülikooli neljandal kursusel läksin tööle „Eesti Päevalehte“. Seal kultuuritoimetuses töötades sündiski Ivan Orav oma lugudega, aastail 1992–1993. Mul oli töölaua peal Laari-Vahtre-Valgu „Kodu lugu“, sealt ma siis igal nädalal võtsin ühe peatüki ja kirjutasin ajaloosündmustest Orava silmade läbi.“

2016. aastal pälvis Andrus Kivirähk Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna, mille andis üle toonane Vinni vallavanem Toomas Väinaste. Foto: Liisi Kanna

 

Foto: arhiiv / Ülle Kask