Andrus Kivirähk kohvitas Opossumis
Läinud pühapäeval oli Rakvere linn kodukohvikuid täis pikitud. Pikal tänaval majas number 26 avas Rakvere Teater Opossumi, mille aukülaline oli Andrus Kivirähk.
Ülle Kask
Sarnaselt Kivirähki raamatust „Maailma otsas“ tuttavale samanimelisele söögikohale ei olnud ka Rakvere Opossumis pikka menüüd. Külastajatele pakuti kartulit ja tummist sousti, suppi ning pannkooke.
Kohvikut väisas ka kirjanikuhärra Andrus Kivirähk, kes pärast pannkookide söömist külastajatega muljetas. Pärastlõunast kohtumist Kivirähkiga juhtis Rakvere Teatri näitleja Erni Kask.
Kodukohvikud tekivad kui seened
Küsimuse peale, mis tunded teatri Opossumiga seoses tekivad, vastas Kivirähk: „Kohvik on väga lahe, ehkki romaani Opossum oli õlleka stiilis ja kammerlik. Tore, kui sellest lavastusest jääbki Rakverre üks Opossum, kus jälgitakse väikese menüü toidupoliitikat.”
„Eks igas linnas on selline kohvik, mis meenutab Opossumit. Tallinnas unelmate kõrtsi pole, romaanile võtsin ainest siit ja sealt, kohtadest, kus kokku saavad head inimesed,“ jätkas kirjanik. „Ise ma mingi toidukeetja pole, meeldib käia nii ühes kui teises söögikohas, võtta päevapraad ja lobiseda tädikestega.”
Romaani Opossumis saabub sulgemisaeg siis, kui toit on otsas. „Minu jaoks on arusaamatu, kust küll need inimesed võetakse, kes viitsivad pühapäeval tööl käia. Õige oleks, kui kõik inimesed pühapäeval puhkaksid,“ arutles Kivirähk.
Kodukohvikuid pidas kirjanikuhärra toredateks. „Tekkivad nagu seened. Korraks. Siis süüakse need ära. Kodukohvikute päevi korraldatakse üle Eesti. See on sümpaatne ettevõtmine.”
„Maailma otsas“ toimub mikroskoopiline liikumine
Oma raamatu nägemist teatrilaval pidas Kivirähk põnevaks. „See dramatiseering on Lennuki ja Trassi variant, millesse mina ei sekku. Luban luksust sekkuda autorina ja istuda nagu kuldtoolis. Kui ise kirjutan näidendi, on teine lugu. Saabusin siia siis, kui kõik oli valmis. Tegevus toimub nagu Oskar Lutsu „Tagahoovis”. Igaüks elab oma korteris nagu panoraamis ja see on selle etenduse võlu ja pluss.”
Kivirähk tõdes, et lihtsam on kirjutada tohututest intriigidest ja kuritegudest. „Maailma otsas” on vaikelu ja keegi ei kakle, keegi ei hüppa rongi alla nagu „Anna Kareninas”. Seal pole paigalseis, vaid mikroskoopiline liikumine. Küll lüüakse kärbes maha, ostetakse turult rabarberit või käiakse õllekas. Nagu siin kohvikus, et keegi ostab vahepeal pannkooki, keegi küsib autogrammi.”
Laste arvates isa tööl ei käi
Oma raamatute kohta väitis Kivirähk, et ta ei teagi, kui palju neid on, sest pole kokku lugenud. „Olen kogu aeg mõelnud, et raamatuid on väga palju ja ei ole mõtet neid kokku toota. Raamatupoes on palju, mida ostaks. Kui lähed mõnele vanainimesele külla, siis näed, et seal on raamatuid, mida keegi pole kunagi lugenud. Raamat ei kao kuhugi, ei lähe hallitama nagu leib, vaid seisab riiulis uhkelt edasi.”
Kivirähk rääkis veel, et kirjutab päevas kaks tundi. „Mul on kolm tütart. Laste nähes ma tööd ei tee. Need arvavadki, et isa tööl ei käi, on kogu aeg kodus, käib koeraga jalutamas. Kui nad ükskord mehele lähevad, siis imestavad, miks nende mehed tööl käivad,” naljatas Kivirähk. „Kui küsitakse, kuidas suudate nii palju töötada, siis vastan, et olen kõige vähem tööd tegev inimene Eesti Vabariigis. Olen laisk ja mugav.”
Päev möödus vihmasajus
Teisi kodukohvikuid kirjanik vaatama ei läinud. „Ei taha vihmaga pikki vahemaid nautida. Võibolla tolgendaksin rohkem Rakveres ringi ja vaataks teisi kohvikuid ka, aga vihmaga ei ole tahtmist,“ põhjendas Kivirähk.
Erni Kase sõnul rikkus vihmane ilm veidi ka teatri plaane. Kohvikukülastajatele kavatseti teha etenduse paigas ekskursioon, ent kõik oli läbi vettinud.
Andrus Kivirähk etenduse „Maailma otsas” kohvikus Opossum. Foto: Ülle Kask
