Anne Loho: Minu põhitöö on laulmine ning laste kasvatamine

Tekst: Hillar Kohv

Anne Loho kes artistina kasutab ka nime Ané, hakkas laulma 13aastaselt. Tema esimene laul, mida raadiost mängiti, oli “Memory”

Anne Loho soleerib ansamblis Anmatino. See ansambel sai nime solistide Anne Loho ja Mati Klampi nimedest. Kui Klamp ansamblist lahkus ja omale uue ansambli moodustas, laulis Anne Loho duetti koos Priit Bergertiga. Ja kui temagi asutas omale uue ansambli, siis tuli Jürmo. Anmatino on välja andnud kuus plaati.

Anne Loho, kui noorelt te laulma hakkasite ja milline oli esimene laul, mida raadiost mängiti?

Teadlikult hakkasin laulma 13aastaselt, aga esimene lugu, mida raadios mängiti, oli “Memory”. Selle looga sain 1998. aastal võidu “Tähtede laulus” ja hiljem mängiti seda raadios päris palju.

Kas teil on õdesid-vendi ning millega teie vanemad tegelevad?

Meil on suur pere, täpsemalt 3 õde ja 3 venda. Minu vanemad on aktiivsed pensionärid. Pärit oleme ilusast ja väiksest Tõrva linnast.

Teie perekond ja lapsed?

Olen 11 aastat olnud abielus Gunnar Lohoga ja meil on kolm vahvat poega: 12aastane Artis, 5aastane Ronan ja 2aastaseks saav Lucas.

Milliseid ameteid olete pidanud?

Minu põhitöö ja ülesanne on laulmine ning laste kasvatamine. Need on tegevused, mis mulle kõige enam rõõmu pakuvad, aga olen ka raamatupidaja ja puude tassija, kui selleks on vajadus. Ütleme nii, et saan hakkama kõikide asjadega. Peaaegu.

Millistes ansamblites olete laulnud?

Ansamblis Anmatino ja olen selle ansambli teine pool siiani.

Kuidas sündis Anmatino?

Selle ansambli idee tuli Gunnarilt, kuna ta oli leidnud suurepärase loo – “Kahte südant”. Oli vaja, et keegi seda esitaks, ja nii hakkaski asi vaikselt edenema. Mati Klamp oli Gunnarile karaokedel silma jäänud omapärase häälega ja mind polnud vaja kaugelt otsida. Idee saigi teoks ning väikeste muudatustega toimib siiani. Meil on terve õhtu jagu n-ö oma repertuaari. Repertuaar on võimalikult mitmekesine ja seetõttu vokaalselt üpriski raske, aga Jürmo, kellega ma praegu koos laulan, on väga tugev tugi ning meil läheb hästi. Kõige uuem plaat “Lei-o-lee” ilmus eelmise aasta augustis ja peagi läheme stuudiosse, et taas ühe tantsulooga publikut rõõmustada.

Kui palju plaate olete siiani välja andnud?

Anmatinol on ilmunud 6 plaati. Kronoloogilises järjestuse “Kahte südant”, “Rändajad”, “Kirgede tants”, “London-Pariis”, “Kaks sõpra”, “Lei-o-lee”. Kui kellegi plaadiriiulis on mõni plaat nimekirjast puudu, aga soov oleks see omale saada, siis hea meelega aitame.

Kes teie lauludele sõnu kirjutab?

Laulusõnade autor on 98protsendiliselt Gunnar Loho.

Üks humoorikas laul on Lucy ja Ané “Pannkoogilaul”. Kuidas see laul sündis ja kes on Lucy?

Selle loo kirjutas Marco Margna ja lugu tundus rütmikas ja kaasahaarav. Gunnaril tekkis idee teha sellest üks lõbusa tekstiga laul. Mina muidugi arvasin, et lihtsalt teen laulu ära ja sinnapaika see jääb, aga võta näpust: lugu sai väga suure kõlapinna ning sellest rääkides muiatakse siiani. Laulsin seda lugu koos Avo Ailtiga.

Mõnda aega oli teie artistinimi Ané. Miks just selline nimi ja kas nüüdseks olete sellest loobunud?

Kasutan seda nime siiani ja käin vahel ka selle nime all esinemas. Laul “See väike saar” on siiani tantsuõhtutel nõutud. Nimi on tuletatud minu enda nimest juba 16 aastat tagasi ja selle kirjapilt on Ané. Ma täpselt ei mäletagi, miks ma sellise nime artistinimeks võtsin, aga tol ajal oli hästi populaarne kasutada esinejanimesid ja nii see läks kuidagi.

Meenutage palun põnevamaid seiku senistest esinemistest.

Keeruline küsimus, sest mõned seigad tunduvad koomilised just sellel hetkel, kui need juhtuvad. On juhtunud, et laulutekste pole kaasas ja terve õhtu repertuaar, mis on 4×40 minutit, tuleb peast laulda. Siis saab küll nalja. Jürmo on legendaarne tekstide “ümberkujundaja”. Nii me siis itsitame lava peal ja rahvas ei saa aru, miks meil nii lõbus on. Kunagi, kui Priit Bergertiga laulsin, siis juhtus selline asi, et Gunnar oli lavale pannud mikrofonihoidja, mis oli mõeldud väiksele mikrofonile, aga juhe jupsis ja me pidime laulma raadiomikrofoni. Me muidugi unustasime selle ära ja Priit hakkaski laulma ühte hingelist laulu ning pani tunduvalt suurema mikrofoni väikse mikrofoni hoidjasse. Mingil hetkel andis hoidja järele ja mikrofon hüppas sellest välja, rünnates sõna otseses mõttes Priidu nägu. Muidugi mind ajas see hirmsat moodi naerma ja ma ei suutnudki kaasa laulda. Siis tuli õnneks pillisoolo ning saime näo seina poole pöörata. Aga Priit, kurivaim, selle asemel, et tõsiseks tagasi saada, tuli veel minu juurde ja küsis: “Anne, vaata, kas mul on hambad ikka alles?” Terve õhtu purtsatasin selle intsidendi pärast naerma ja rahval oli ka lõbus, et meie lõbusad olime.

Kunagi oli selline lugu, et üks daam tuli minu juurde, tervitas rõõmsalt ning hakkas juttu rääkima: “Kuule, Estin, mulle hirmsat moodi meeldib sinu laul “Esimene lumi”, kas te Anmatinoga ka seda täna laulate?”

Kas fännid on Teile midagi põnevat ka kinkinud?

Mina olen saanud Anne nimega kõrvarõngad, jaanipäeval on kukke kingiks pakutud. Südamega õhupalle, nahast sõrmikud. Rohkem ei meenu.

Millised on teie huvialad?

Sportimine: suusatan, uisutan, käin zumbas, ujun.

Millised on lemmiksaated televiisorist?

“Su nägu kõlab tuttavalt” vaatasin kõik saated ära. See on formaat, mis mulle endalegi väljakutsena väga meeldiks .

Millised on teie plaanid lähemal ajal ja käesolevaks aastaks üldisemalt?

Ma ei tegele eriti plaanimajandusega, pigem olen spontaanne inimene. Loodan, et tuleb stabiilne ja töörohke aasta – esinemisgraafik on juba peaaegu täis. Reisile tahaks minna. Viimane meeldejäävaim reis oli 10 aastat tagasi Ukrainasse, kui otsustasime kaardi järgi natuke teed lõigata ja sattusime maanteeröövlite huviorbiiti, kuid Gunnari ettenägelikkus, auto parem kiirendus ja kaval strateegia päästsid meid halvimast. Mis seal praegu toimub! Kurb.

Kas teil on midagi ka südamel, mida sooviksite ära öelda?

Ütlen seda, et ärge võtke kõike, mis ümberringi toimub, endale südamesse. Südames peab olema ainult puhas rõõm.