Anneli Mikiver: ära vingu, vaid tegutse

Lääne-Viru Arenduskeskuse tunnuskirja „Sädeinimene“ pälvis tänavu naiskodukaitse eestvedaja Anneli Mikiver. Naine rääkis Kuulutajale, millega ta täpsemalt tegeleb ning mis teda naiskodukaitse juures köidab.

Liisi Kanna

Sädeinimese tunnuskirjale esitas Anneli kandidaadiks Naiskodukaitse Viru ringkonna Väike-Maarja jaoskond, mille juhiks naine on.

Arenduskeskusele saadetud ettepanekus seisab: „Anneli Mikiver on näidanud ennast aastaid järjepidevalt parimast küljest ja andnud märkimisväärse panuse ühiskonda. Ta on elavdanud olulisel määral Lääne-Virumaa kogukonna elu, edendanud vabatahtlikku tööd kogukonnas, korraldanud mitmeid naiskodukaitse- ja heategevusüritusi ning kaasanud ettevõtmistesse olulisel määral piirkonna era- ja avalikku sektorit.“

Anneli enda jaoks on aktiivne vabatahtlik tegevus igapäeva osa. „Teen neid asju lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib. Kui keegi kuskil on hädas, siis ma torman appi, vahest isegi natuke liiga kiiresti,“ muigas naine. „See on elustiil – mulle meeldib naiskodukaitses olla.“

Liikmeks astus Anneli juba kuus aastat tagasi, esialgu Rakvere jaoskonda. „Ega ma alguses ei mõelnud, mida täpselt seal tegema hakkan, see kõik on nii kasvanud. Mingil hetkel olin juba jaoskonna aseesinaine ja siis esinaine,“ jutustas ta.

Suure jaoskonna juhtimine aga ei sobinud Annelile. „Inimesi oli palju ja nad olid nii passiivsed. Ma ei saanud sealt seda, mida oleksin pidanud,“ meenutas ta ning rääkis, et siis tekkiski mõte Väike-Maarja jaoskond taasasutada.

„Seda oli enne ka üritatud, aga ju ei olnud siis õige aeg. Meie käisime reaalselt mööda küla ringi ja otsisime inimesi. Kolme kuuga saime vajaliku arvu, 11 täis.“

Metsa mõnud

Lisaks jaoskonna juhtimisele kuulub Anneli naiskodukaitsjate spordigruppi, tegeleb toitlustuse ja formeerimisega. „Mulle meeldib end matkadel proovile panna, et kui palju füüsis ja närv vastu peab. Eriti oluline ja põnev on seejuures meeskonnatöö: meeskond on nii tugev, kui on tema nõrgim lüli,“ kordas naine teada-tuntud ütelust.

Anneli tõdes, et loomulikult tuleb vahel laiskus peale. „Kodust, mugavuse mullist välja ronimine on ikka raske. Aga kui jõuad juba näiteks metsa ja seal on nii lahe seltskond, siis on tegelikult hea meel. Mõnus on istuda telgis, kus ahi õdusalt praksub. Kõik need jutud, mis seal räägitakse ja naljad, mida tehakse, on hoopis teistmoodi,“ jutustas Anneli. Ta leiab, et kui koolituselt saad kaasa kasvõi ühe targa mõtte või hea idee, siis on see juba korda läinud.

Tegelikult ei seisne aga naiskodukaitse üksnes metsas püssidega täristamises ja söögi tegemises. Seal arendatakse endid väga erinevates valdkondades, vastavalt isiklikele huvidele, muuhulgas korraldatakse koolitusi teistele ja panustatakse heategevusse.

Naiskodukaitse muudab mõtlemist

„Kui ütlen, et olen naiskodukaitses, siis on tavaline reaktsioon – mida te seal teete?,“ rääkis Anneli ja lisas, et tema üheks eesmärgiks on ka naiskodukaitsjate tutvustamine.

Aga mida siis naiskodukaitsjaks olemine inimesele annab? „See muudab mõtlemist. Inimene hakkab nägema asju teise nurga alt ja muutub avatumaks. Ta ei ela enam oma mullis, kus läheb peale tööd koju, paneb ukse kinni, istub arvutisse ning hakkab kiruma valitsust ja kõiki teisi. Ei ole vaja vinguda, kui saab ise midagi ära teha,“ selgitas naiskodukaitsja.

Annelit innustas ühiskonda panustama see, kui talle keerulisel perioodil abikäsi ulatati. „Kui mu poeg jäi haigeks, tuli appi lastefond. See andis tõuke, et ei tohi koju kükitama ja vinguma jääda. Kui sind aidatakse, siis tuleb midagi vastu anda. Teha kasvõi otsekorraldus, et iga kuu läheks väike summa heategevusse. Vastavalt oma võimetele tuleb aidata ja midagi muuta,“ sõnas naiskodukaitsja.

Ka kohaliku elu arengust üldiselt rääkides nentis Anneli, et parim viis probleemide lahendamiseks on istuda mõttekaaslastega maha ja arutada – mida on vaja ja mida saab selle jaoks teha. „Alati annab midagi välja mõelda.“

Ka tegevuste puudumise üle väljaspool linnu ei tasuks nii palju viriseda. „Palju on seltse ja ettevõtmisi, iseasi, kas inimesed viitsivad seda märgata.“

Sädeinimene Anneli Mikiver on naiskodukaitses tegutsenud kuus aastat. Foto: Kaidy Aljama