Ants Raud: „Hobi on ravimatu haigus.“
„Ma kogun sellepärast, et minu jaoks on see põnev,“ ütleb Ants Raud, kelle põhikollektsiooni moodustavad veoautod Kamazid. Rakvere Tsentrumi hobigaleriis paneb Ants välja oma ligi sajast mudelist koosneva tuletõrjemasinate kollektsiooni.
Inge Pitsner
Selle väljapaneku staarid, kui nii saab üldse öelda, sest kogujale on ühtviisi armsad kõik mudelid, on Bronto tõstuk ja Hüüru vabatahtlike päästjate kasutuses olnud Koljat. Bronto tõstukid on pritsimeestele abiks kõrgete majade kustutamisel ning Hüüru päästemasinal on oma tähelepanuväärne minevik: see on priitahtliku pritsimehe Mati Leivategija poolt taastatud multilift-Kamaz ehk Koljat, mis tänavu märtsis saadeti ära Ukrainasse appi. Selle masina mudeleid on Antsu eestvedamisel tehtud lausa 21 tükki. Bronto tõstuk seisis aga kunagi elusuuruses Viru hotelli juures ja selle puidust mudeli tegi Ants koos sõbraga.
Kui Koljatist veel paar sõna tutvustuseks öelda, siis see on väga mitmekülgne masin: selle kasti saab kallutada, aga ka kogu täiega autolt maha tõsta. Masinat Ukrainasse saates ütles Mati Leivategija, et Koljat suudab ka kergtanke tõsta ja lohistada, kui vaja peaks olema.
Kamazi-haigus sai alguse pihlakast
Ants on põhiliselt teinud Kamazi mudeleid. Naerdes ütleb ta, et Kamazi-haigus sai alguse ühest pihlakast tehtud tsemenditünnist. „Sõber sõitis kogemata mu kodu lähedal kasvanud pihlaka puruks. Järgmisel päeval saagisime puu ära, panin halud kuivama ja kui sõber järgmine kord külla tuli, ütlesin, et teeme sellest pihlakast nüüd tsemenditünni. Treisimegi selle valmis,“ meenutab Ants üle 30 aasta tagust lugu.
Teadlik veoautode, põhiliselt Kamazi mudelite kollektsioneerimine algaski Antsul kaheksakümnendate lõpus. Tänaseks on tal neid juba neljakohaline arv ja kahte ühesugust kogus ei leidu. Alusraami ja šassii saab poest osta, aga põhikomponendid tuleb käsitööna valmistada ja peale monteerida. Põhiliselt meisterdab ta ise, aga ka müüb, ostab, tellib ja vahetab nagu kollektsionäärid ikka.
Materjalivalik ulatub sukavardast pastakani
Mudeli valmistamisel saab kasutada igasugust kraami: köögikarpe, sukavardaid, püksikummi, raadioantenni, pastakasüsi, pliiatsikarpe, vana pleierimakki jne, jne. Fantaasial ja loovusel ei ole piire. Põhimaterjalid on puit ja plastik.
Kogemustega tuleb ka käsitööoskus ja teadmised, kuidas detailid, mis liikuma peavad, liikuma saada. Ants meenutab üht seguautot, mis oli ka ta üks esimesi enda tehtud mudeleid. „Ma oleks tahtnud, et see segutünn ka ringi käib, aga tol ajal ei mõelnud välja, kuidas seda teha. Nüüd juba tean, kuidas teha, aga ma pole hakanud ümber ehitama. Mudelil liiguvad ikka need detailid, mis pärismasinalgi. Kui on kallur, siis peab ka kallutama panema.“
Mainitud seguauto liikus kunagi Rakvere peal ja Ants on ka mudelil kasutanud originaaliga samu värve. See „vanake“ on ka mitu riiulivaringut üle elanud, aga pole kordagi suurt häda saanud, mõnest kohast on vaid värv maas. „Ega puidust asi niisama lihtsalt katki ei lähe,“ ütleb Ants.
Miks ei tohi vaip maas olla, kui liimid väikseid detaile?
Antsu mudelid on mõõtkavas 1:43. Kui kaua ühe sellise mudeli valmistegemine aega võtab, on väga suhteline ja erinev. „Töötunde lugenud ei ole, aga kui tegema hakkad ja soone peale satud, siis teed nädalaga valmis. Aga kui üle viskab, siis võib seista mitu aastat,“ nendib Ants.
Praegu on tal pooleli kuskil 60 mudelit. Mõni on seisnud seitse aastat, mõni viis aastat ja mõni kolm päeva. Mudeli tegemine võib mõneks ajaks pooleli jääda ka väga pragmaatilisel põhjusel: ühe mudeli jaoks värvi osta ei ole mõttekas, palju läheb raisku. Minimaalsest värvikogusest, mille saab lasta poes segada, jätkub kuni kümne auto värvimiseks. Varuosadega tänapäeval enam muret pole. „Varuosade park on mul juba suur, nii et selle taha asi seisma ei jää,“ kinnitab kollektsionäär.
Mudelite tegijal peaks olema hea silmanägemine ja osavad käed. Mõtte peale, et näpud ei tohiks ka töntsid olla, küsib ta kohe kavalalt: „Miks ei tohi vaipa maas olla, kui liimid mingeid väikseid detaile?“ Õige vastus: „Aga sellepärast, et kui detail maha kukub, siis sa kuuled, kuhu ta kukub ja heli järgi saad teada, kustpoolt otsida. Kui vaip on maas, siis ei kuule ju.“
Maailmas ainulaadse mudeli omanik
Kollektsionääridel on alati lugusid, kuidas mõne ihaldatud mudeli saamiseks on pidanud rohkem vaeva nägema kui tavaliselt või on lihtsalt õnne olnud. Antsule meenub kõigepealt üks Kamazi mudel, mida ta nägi Ukrainas ühel mehel külas käies. Küsis kohe ja otse, ega mees ei tahaks seda talle ära müüa. Vastus tuli ka otse ja kohe, et see ei ole müügiks. „Kui ei siis ei, ega sellepärast nutma ka ei hakanud, aga kui hakkasin lahkuma, siis küsis ta, et kas mul oli tõsi taga, et tahan seda ära osta. Ja müüski mulle ära,“ räägib Ants. „Teadaolevalt on see maailmas ainuke selline mudel ja lisaks on see mudel nüüd kindlas kohas, kuna seda tehast Ukrainas, kus see tehti, pole enam olemas.“
Antsu ametit, millega ta leiba teenib, ei saa kuidagi seostada tema hobiga. Ta ei ole veokijuht ega ka tuletõrjuja. „Mul pole veoauto juhilubegi,“ tõdeb ta. Õppinud on mees hoopis vedurijuhiks, aga töötab praegu Kunda sadamas kraanajuhina.
Tuletõrjemasinate kohta ütleb, et need on väljakutsuvalt erilised autod ja seepärast on neid huvitav teha. Ja neid erilisi masinaid saabki Hoberiisse uudistama minna. Lisaks saab väikest osa Antsu kogust näha Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas ning kui toimub Minimaailma näitus-mess, siis seal on ka Ants kohal olnud. Enda kogu täielikult pole ta väljas näinud ja see oleks üks unistus. Kodus on nähtaval kohal sadakond mudelit, mis on eriti nostalgilised.
Ja kui mõelda selle peale, milliseid väikseid masinaid tahaks veel ehitada? „Mul ei ole lennundusega seotud masinaid, ei teenindavat transporti ega kütusemasinaid. On ainult kaks tuletõrjeautot ja konditsioneer, millega lennuki salonge kuivatatakse. Need tuletõrjeautod on reaalselt olemas Moskvas Šeremetjevo ja Domodedovo lennuväljal,“ sõnab kollektsionäär.
Ants naerab, et eks see hobi üks ravimatu haigus ole, aga kui käed on inimesele külge kasvanud, siis tuleb nendega ka midagi teha. „Ja elu on lahe, kui teed seda, mis sulle endale väga meeldib!“
Seega – tule Rakvere Hoberiisse ( Lai 21, Tsentrumi hoone), avatud oleme laupäeviti kell 11–15. Kui tahad väljapanekut näha muudel aegadel, võta ühendust kõnetraadil 5092130. Kui oleme kohal, näitame ülihea meelega.
