Argo Aadli: „Suures komöödiaõhtus“ saab igasugused lollused ära teha

Telesaate “Suur komöödiaõhtu” seitsme osaleja hulka kuulub Kundast pärit Tallinna Linnateatri näitleja Argo Aadli, kelle eelmise hooaja võidurolliks oli kõiketeadjast postiljon Herbert Ving.

Tõnu Lilleorg

Argo, saates nähtavad kujud on näitlejate endi loodud?

Jah, näitlejate lähteülesandeks oli leida algimpulss, mis suunast tegelane tuleb. Tegelaskujude arendamine toimub juba koos saate stsenarist Rein Pakuga.

Kuidas jõudsite ulja tantsuõpetaja Kaupo Peebuni?

Olen teinud teatud tähelepanekuid ja sellist sorti mehed on silma jäänud – sellised tantsulõvid.

Kuidas võrdleksite Herbertit ja Kaupo Peepu?

Herbertiga oli parem opereerida, sain selle n-ö pedaali paremini kätte. Kaupo Peebuga veel otsin, ta on alles natuke habras. Kuna tegelaskuju on ikkagi minu kujutlusest tulnud, siis see on tagala, kuhu saan alati minna. Roll ei ole mulle külge poogitud, keegi pole öelnud, kuidas pean seda tegema.

Salvestuse ajal jookseb näitlejate tekst kaamerate kohal olevatel ekraanidel?

Kuna prooviaega on ülivähe, ei jõuaks teksti pähe õppida. Sketšid saame siiski vähemalt korra läbi teha. Kõik käib kiiruga, kõige paremas mõttes üle käe. Tuleb väga ruttu mõelda ja reageerida, püüame mängida spontaanselt.

Kas ise vaatate telekast saadet?

Jah, püüan vaadata. Üldiselt ma telekat väga palju ei vaata.

Retro FM-i hommikusaates on kuulda, et Herbert Ving elab ja toimetab vapralt edasi?

Elab, teda kutsutakse hästi palju esinema, eriti nüüd jõulude ja aastavahetuse lähenedes. Kui mahti on püüan siin-seal ikka teha. Kui kutsutakse, siis miks mitte.

Herbert peab kanget vimma oma küla elaniku Altpere Kaljuga, millest see tuleb?

Kust mina tean! (Aadli naerab – T. L.) Seda peaks igaüks ise mõtlema. Eestlane peab vajalikuks kellegagi vastanduda, nagu Vargamäel olid Andres ja Pearu. Eks see ole igipõline eestlase omadus, võib-olla vajadus. Ju Herbertile on vastandumine oluline ja ka dramaturgiliselt on tema kuju suuresti sellele üles ehitatud.

Kui palju komöödiat mänginud olete?

Komöödiarolle olen mänginud pigem teles, “ENSV” teleseriaalis ja nüüd “Suures komöödiaõhtus”. Teatris on ikkagi draamad, kuid hea draama sisaldab samuti komöödia elemente. Puhast komöödiat ma teatris vast ei olegi teinud. Saates saab igasugused lollused ära teha, see on tore. Teatris võib ka katsetada, aga teles on piirid laiemad, saab selliseid jämekoomilisi asju teha, mida teatris ehk alati ei kannataks.

Kui suur on rahva huvi komöödia vastu?

Suur, kui ma vaatan kasvõi esinemiskutseid Herbertile. Alles esinesin Pärnus ühel sotsiaalkonverentsil. Ka sealsed osalejad, kes tegelevad väga tõsiste teemadega, vajasid väikest lõõgastust.

Naermine on väga oluline osa elust. Teinekord on naerutamise tööd vaevarikas teha, kuid kui asi õnnestub ja inimesed leiavad sellest rõõmu, on väga tore. Eraldi võttes kõik naljad ei olegi väga naljakad, aga vahest läheb mõni asi täkkesse ka. Naljategemine on otsing.

„Suure komöödiaõhtu“ tegelaskujud Herbert Ving ja Kaupo Peep. Fotod: Erlend Štaub