Arheoloog Tõnno Jonuks tutvustas pühapaiku ja kivikalmeid

Lääne-Virumaa keskraamatukogu korraldas 6. mail peaspetsialist Lea Lehtmetsa eestvedamisel ekskursiooni maakonna pühapaikadesse. Matkajuht-giid oli arheoloog ja usundiuurija Tõnno Jonuks, kes pajatas huvitavaid lugusid Kunda Lammasmäel ja Kunda hiiemäel, Viru-Nigula kirikaias ning Maarja kabelis, Pada linnuses ja Samma hiies.

Ülle Kask

Kui reisiseltskond Kunda Lammasmäele jõudis, olid piimapisarad ehk kanavarbad juba õide puhkenud. Kuidas aga Lääne-Virumaa üks vanim kiviaegne asula omale nime sai, selle kohta jutustas arheoloog Tõnno Jonuks muheda loo.

„Pärimus pajatab, et kunagi elas Eestis Rootsi kindral, kelle nimi oli Lammas. Ma ei tea, kas sellega anti kindralile mingisugune hinnang, aga ta sai Eestimaal surma ja maeti Lammasmäele. Hauda pandi kindralile kaasa hästi palju kulda ja muid asju. Teine kihvt lugu pandi kirja 1930ndatel, kui esimesed arheoloogid hakkasid seal väljakaevamisi tegema, otsides kivikilde ja vanu luid. Kohalik külarahvas arvas, et ükski normaalne inimene midagi sellist ei otsi, vaid ikka tahetakse Lammase kulda leida,“ pajatas Jonuks.

Kunda Lammasmäele jõudsid inimesed esimest korda 8600 aastat eKr ja tänaseks on see kõige ulatuslikumalt kaevatud Eesti kiviaegne asula. Esimest korda avastati koht 1880ndatel, kui Kundas hakati tsementi tootma ja vana järve põhja lubjast leiti luust ja sarvest asju. „Kõige ägedam on üks haugi luustik, mille selja juures oli luust ahing. Havile suudeti küll ahing selga lüüa, aga ta pani plehku ja veidi eemal suri ikkagi ära,“ kõneles arheoloog.

Kunda hiiemägi asub Lammasmäe lähedal ja hõlmab ligikaudu kolme kilomeetri pikkust ala. Astusime ettevaatlikult mööda künklikku maastikku kõrges mulluses kuluheinas. Hoolega pidi ette ja kõrvale vaatama, sest vasakul laius väga sügav terava servaga tühjaksammutatud karjäär. Tõnno Jonuks juhtis matkajate tähelepanu kõrgematele kuhjakestele öeldes, et kus iganes Kunda hiiemäel on küngas, seal on ka kivikalme.

Peatusime paigas, kus arheoloogid aastatel 2004–2005 väljakaevamisi teostasid. „Põhjus, miks me seda mitu aastat kaevasime ja uurisime, oligi see, et kalme kogu aeg vaikselt varises sinna karjääri,“ kõneles Jonuks ja näitas tahvelarvutist, milline kiviaja kalme välja nägi, enne kui arheoloogid selle uuesti kividest üles ladusid ja kinni panid.

Jonuks meenutas, et nad tellisid tookord tõstuki, mille pealt kalmet pildistati. Seejärel viidi negatiivid kiiresti Rakverre ja ilmutati ära. Kui need hästi välja tulid, lubati tõstukil ära sõita. Tol ajal polnud veel ei digikaameraid ega droone. Kunda hiiemäelt on aga arheoloogid leidnud ka Eesti kõige vanemad rauast ehted aastast 500 eKr.

Püha Nikolause kirik ja Maarja kabel

Retk jätkus mööda iidvana Kunda ja Viru-Nigula vahelist maanteed, kus Tõnno Jonuksi sõnul asusid rauaaegsed külad.

Viru-Nigula kirik on Jonuksi teada ehitatud keset küla. Mitte vastupidi, nagu keskajal tavaliselt kirikuid ehitati. Kirikaeda kasutati matmispaigana ja suur hulk rõngasriste viitab sellele, et siinkandis elas väga palju jõukaid inimesi, kes jaksasid neid ratasriste tellida.

Jonuks rääkis, et Viru-Nigula kirik on üks Virumaa vanimaid kiviehitisi, mille arhitektuuri ja kujunemislugu väga täpselt ei teatagi. Põhjapoolsele küljele kaevasid arheoloogid koori ja pikihoone nurka prooviaugu, kust leiti ühe naise matus. Ta oli maetud niimoodi, et üks küünarnukk toetus kiriku vundamendi peale. Kõik tema ehted on pärit 13. sajandi algusest ja keskpaigast. Järelikult pidi kirik olemas olema enne, kui see naine sinna maeti.

Kui matkasellid aleviku äärde, madalal kõrgendikul asuva Maarja kabeli poole sammusid, paistsid eemalt korrusmajad ja nende kõrval laiuvad kasvuhooned ning peenramaad. Kummaline kooslus kõrvuti ühest iidvanast pühapaigast ja tänapäeva elust-olust.

Jonuks märkis, et tegelikult ei tea mitte keegi, kes Maarja kabeli ehitas. Ajaloolased on vaielnud igasuguste oletuste üle ja pikka aega levis idee, et kabel ehitati Vene vägede poolt 1263. aasta Rakvere lahingu mälestuseks. Pärimuse järgi olevat siin toimunud nii suur sõda, et kõik ümbritsevad ojad olid verest punased.

„Eesti historograafias oli see justkui selge fakt, aga Vene teadlased vaidlesid vastu, kuna venelased sõdisid tollal mongolitega,“ sõnas Jonuks, lisades, et Rakvere lahingu kohta on väga vähe andmeid, kuid nii ordu kui Vene poole allikad kinnitavad, et nemad võitsid lahingu. Kirikut aga vaenlase maale ei ehitata.

Tõnno Jonuks kõneles, et Viru-Nigula kiriku pastor Michael Scholbach pani aastal 1660 kirja, et talupojad toimetasid Maarja kabelis ebajumalateenistusi ja tegelesid hirmsa paganlusega, roomasid ümber kabeli ja toimetasid lastesaamise eesmärgil kõlvatuid ohverdusi. Seepärast telliti Tallinnast sõjaväeosa, et kabeli varemed maha lammutataks. Püsti ongi jäänud ainult üks otsaviil, millel iluleb kaasaegne, neitsi Maarjale pühendatud vitraažaken.

Pada linnus ja Tammesalu hiis

Pada linnamäele jõudes ütles Tõnno Jonuks, et mingem linnusesse sisse ikka väravast. Nii mõnigi tahtis hakata astuma mööda turistidele mõeldud siledamat ja turvalisemat teed.

Jonuks rääkis, et arheoloogid on kaevanud ainult linnuse värava kohas ja selle ümbruses. Taastatud on võimalikult algupärane konstruktsioon. Vall ja värav toestati kahelt poolt kuiva kivilaoga ja kindlustati puitpostidega. Pole teada, kas siin asus 10. sajandil ka kõrgem tornilaadne ehitis, kuid kindlaks tehti, et kaitsevall jooksis värava peale ning sissepääs meenutas urgu.

Kui matkasellid Pada linnuse iidsetel nõlvadel päikest nautides piknikku pidasid ja pruukosti võtsid, tekkis elav arutelu, kuidas inimesed tollel kaugel ajal tuhat aastat tagasi siin elada võisid. Kes fantaseeris, et linnuses oli kindlasti uulits, mida ääristasid kahel pool paiknevad väikesed majakökatsid, kes arvas, et küllap siin leiduks palju põnevat aardeküttidele.

Jonuks jutustas huvitava loo eemal orus asuva vana Pada kalmistu kohta. Arheoloogid võtsid vanas matmispaigas lahti ja uurisid ligi 170 laibamatust. Ja avastasid, et neid haudu olevat ennegi lahti võetud. Seda tõlgendati mitte kui hauaröövi, kuna kadunukestele kaasa pandud ehted olid kõik ilusti alles, vaid et Eesti kristianiseerimisel ristiti surnud uuesti üle. Ekskursandid heitsid nalja, kas aardekütid üldse teavad vana kalmistu rikkaliku saagi olemasolust. Jonuks aga märkis, et detektoristidest on arheoloogidele ka palju kasu olnud, kuna kõik vanaaegsed aarded pole ainult maa sees peidus. Kord leiti näiteks vana maja kuudi eest üliharuldane raua-aegne kauss, millest ketikoer vett limpsis.

Tammesalu hiide, müstilisse maausuliste pühapaika kulges kitsas ühesuunaline tee. Kahel pool laiuvad puud kraapisid bussi külgi ja katust. Õnneks ükski vana puu bussile peale ei kukkunud.

Tõnno Jonuks rääkis, et Tammesalu ehk Samma hiis renoveeriti 1988. aastal ja sellest sai pikaks ajaks Maavalla koja keskne pühapaik, kus käidi koos üle Eesti.

Hiies on omad tavad ja reeglid. Väravast sisse minnes peab koputama, et hiievaimud teaksid, kui keegi tuleb. Hiies ei tohi murda oksi ega korjata marju, ei tohi midagi ära viia ega tasku pista. Ohvrikivile võib aga kaasavõetud mündi poetada. Lõkkeplats on hiies sotsiaalse suhtlemise koht, kus tehakse süüa ja räägitakse juttu.

Hiie püha paik on vana tammepuu, mille juures ongi Jonuksi sõnul sündinud maausku propageeriv idee. Ligikaudu kahesaja aastase tamme küljes rippusid põimitud paelad, lapikesed ja väikesed kudumid. „Keegi ei eelda, et minnakse ohverdama hot dog’i ja hamburgeriga,“ naljatas Jonuks. „Kui midagi muud jätta pole, võiks see olla võimalikult orgaaniline asi, mis hiljem looduses ära laguneb.“

Silma allikale kõik ekskursandid minna ei söandanud, kuna järsust mäest allaminek oleks mõnelegi vanemale inimesele saatuslikuks võinud saada. Allika juures näitas Tõnno Jonuks kohta, kus moodustub väikene rõngas. „Rahvapärimus pajatab, et kui sellisest august läbi pugeda, hakkad pärast oskama lindude keeli või saad terveks,“ tutvustas arheoloog ja usundiuurija Tõnno Jonuks üht hiies peituvat saladust.

Hiiest lahkudes koputasime uuesti lokulauale ja tänasime hiievaimusid toreda vastuvõtu eest.