Armastatud filmimehele loodi Kadrinasse skulptuurilik pink

„See on absoluutselt kinematograafiline pink!“ hüüatas Arvo Kruusement, kui kate talle pühendatud pingilt oli eemaldatud. „Hakka või ise ka uskuma, et oled midagi ära teinud,“ ütles ta tagasihoidlikult ja tänulikult.

Katrin Uuspõld

Kinoprojektori, filmilintide ja –karpidega pink armastatud stsenaristi, filmilavastaja ja –näitleja Arvo Kruusemendi auks seisab Kadrinas Viru tänaval, raamatukogu ja raudtee lähedal. „Hakkan nüüd rongiga Kadrinasse sõitma!“ lubas 94aastane Arvo Kruusement avamisel. „Tundub mugav ja soe,“ iseloomustas ta pinki. „Kunstipäraselt väga maitsekas, stiilne. See on ülihästi tehtud. Seepärast on mul ka ülisuur tänu.“

Idee Undlas sündinud ja lapsepõlves Huljal elanud Arvo Kruusemendile austusavalduseks pink kinkida tekkis Hulja mehel Andres Lindamil, kes poisikesena nägi tihtilugu, kuidas lavastaja reede õhtuti bussi pealt maha astus ja koju kõndis. „Uhke tunne oli – kuulus mees – Arvo Kruusement, kõnnib meie radu,“ meenutas Lindam.

Paar aastat tagasi võttis Lindam Kruusemendiga ühendust ja kutsus ta Huljale ajalootundi pidama. „Kui temaga kohtusin, siis tekkis mõte, et miks ei võiks talle midagi tänutäheks teha. Tänada võid ju korduvalt, aga käegakatsutav on see-eest jääv,“ rääkis Lindam.

Ideega tuli kaasa Kadrina Kultuurikoja direktor Ahto-Lembit Lehtmets, kes pidas nõu kujundajast elukaaslase Kerstin Raidma ja kunstnik Teet Suurega. Kaasati ka Eesti Draamateatri vanemtisler ja filmifanaatik Toivo Sakk, Järva Jaani Kinomuuseumist toodi näidisteks vajalikud jupid, Kihleveres tegutsev ja Brek Metallitööde tegevjuht Rein Kaubi keevitas kokku ning kohalikult Aru Grupilt saadi puitosad.

Ahto-Lembit Lehtmets ütles, et ei tahetud pinki, millele väike plaadike kruvida. „Ütleks Teet Suure sõnadega, et ei ole mõtet pingil, mis on poest ostetud ja kestab kümme aastat, sellega inimest ei austa,“ lausus Kaasik.

Nõnda kasutati näiteks filmilinte kujutavate detailide puhul happekindlat roostevaba metalli, mis õigustab end pika aja jooksul ka keerulistes ilmastikuoludes.

„Kindlasti väärib Arvo Kruusement monumenti, otsustasime selle monumendi teha pingi kujul,“ rääkis Andres Lindam.

„Oled Eesti rahvale hindamatu mees. Sinu looming on oma krutskite, naljade ja tõsiselt mõtlema panevate hetkedega palju kasvatanud,“ ütles Andres Lindam pingi avamisel Arvo Kruusemendi poole pöördudes.

Kuna Arvo Kruusement Kadrinas algkoolis käinud ning kihelkonnakeskuses saaks taies suuremat tähelepanu, otsustati see pärast arutelu Hulja asemel Kadrinasse paigaldada. „Et see oleks väärikas paik, et sellest pingist saaks rõõmu tunda ja meenutada kui vahvat loomingut ta on teinud ja kui vahva mees on, enam inimesi kui ainult Hulja rahvas,“ rääkis Lindam.

Kuidas ungarlastest said prantslased

Arvo Kruusement on muuhulgas lavastanud filmid „Kevade“ (1969), „Suvi“ (1976), „Sügis“ (1990), „Don Juan Tallinnas“ (1971), „Naine kütab sauna“ (1978), „Karge meri“ (1981), „Bande“ (1985).

Pärast pingi avamist jagas Arvo Kruusement Kadrina raamatukogus kohvilauas ka mälestusi oma filmiteelt.

„Naine kütab sauna“ on tehtud Villem Grossi romaani „Talvepuhkus“ järgi. Süžee seisneb selles, kuidas autobaasi direktor otsustab teha saunapeo Ikaruse-meestele, kes käisid kontrollimas, kuidas bussid Baltikumi maanteedel sõidavad. Ülesanne sauna kütta antakse lihttöölisest naisele, kes on kohaga tuttav. Tõmmud mehed filmis on ungarlased. „Kui andsime filmi ära, sõimas kinokomitee aseesimees, et miks te võtsite ungarlased, rahva, kes on nõukogude liidule vaenulik? Mul jäi suu lahti. Oma bussidega nad siin sõidavad, aga kinos ei tohi rahvale ungarlasi näidata!“ jutustas Kruusement. Tal kästi ungarlased kõigepealt muuta soomlasteks, aga kui Kruusement ütles, et mehed ei näe kuidagi soomlaste moodi välja, kästi nad muuta prantslasteks. „Mõtlesin, et ta teeb nalja. Ütlesin direktorile, et see nali jääb ära. Direktor jäi kurvalt mõttesse ja lubas rääkida. Tagasilennul Tallinnasse ütleb direktor, et tead, nad tuleb ikka prantslasteks teha. Küsin, et miks sa mulle seda Moskvas ei öelnud? – „Siin on hea öelda, kus sa siit lennukist ikka lähed.“,“ jutustas Kruusement. „See, kes täna filmi vaatab, näeb ungarlaste asemel prantslasi, aga filmis sõidame Ikaruse bussidega.“

Teise Tootsi otsingud

„Kevadet“ tehes oli hulga materjali juba ära filmitud, nii kevadine kui talvine, kui selgus, et Toots tuleb välja vahetada. Nimelt Tootsi osatäitja peksis ühte noorema klassi poissi ja Kruusement lõpetas temaga koostöö. „Paljud olid Tootsi väljavahetamisele vastu, aga direktor Danilovitš oli poolt ja ütles: „Kui sa leiad teise poisi, kanname selle materjali maha ja tee uuesti, aga ära siis enam kraadet võta!“,“ meenutas Arvo Kruusement. Direktori lisanõue oli, et uus Toots tuleb leida nädalaga, muidu filmimine külmutatakse.

Õnneks oli parajasti sel nädalal Tartus poistekooride võistulaulmine. Kruusement läks hommikuks koos oma teise režissööri Heiki Rootsiga  kohale ning hakkas poisse sõeluma. Juba viimane koor hakkas laulma, aga õiget poissi ei olnud näha. Kuni Kruusement märkas viimase koori lippurit – see oli Aare Laanemets. Lasi teha kostüümis Laanemetsast fotod ja läks nendega direktori juurde, öeldes: „See poiss, kes loo peab päästma, on siin!“ Direktor Danilovitš vaatas ja ütles: „Sel poisil on huvitavad silmad, pane need nüüd mängima, katsu temast midagi teha ja sõitke homme Palamusele, kirjutan kohe käskkirja!“

Nõnda tehtigi. Aare Laanemetsa esimesel filmipäeval võeti üles koht, kus ta ütles: „Noh, poisid, mul on siin mõned asjad, ma kingin need teile!“ „Nii et alustasime filmimisega lõpust. Algasid ümbervõtted. Kõige raskem oli talv. Tartu ja Jõgeva andsid oma tuletõrjevahu meie käsutusse. See oli kohutav risk, et samal ajal kuskil tulekahju ei oleks – ja ei olnud. Tuletõrjevaht on pildil lumest tegelikult kenam, ta sätendab ja läigib pildil. Kiire jooksmine pärast sauna ja kui lapsed tulevad kooli, see kõik on kunstlumega tehtud,“ meenutas Kruusement „Kevade“ sündi.  

Kui film 1969. aastal valmis, siis kõigepealt näidati seda Palamusel oma rahvale, vahetult enne jõule. „Siis sõitis rahvas Põltsamaalt kohale, taheti anda kaks seanssi, anti viis. Pärast esimest seanssi läks jutt laiali ja rahvast hakkas kokku voorima. Kell oli kaks öösel kui viies seanss lõppes,“ on Kruusemendil meeles.

„Kevade“ ametlik esilinastus oli Tartu Ekraanis jaanuaris 1970, aga enne seda oli stuudiokoopiat näinud juba ka Hulja rahvas – filmimees andis selle kultuurimaja juhile, et kodukandi inimesed näeksid.