Jäneda maakividest laotud kunagises pullilaudas, kus nüüd suviti teatrit tehakse, toovad näitlejad homme publiku ette uuslavastuse „Imede aasta“.

Tõnu Lilleorg

Tüki lavastaja Madis Kalmet ütles, et lavastusel on oma eellugu. Mullu, kui Kalmet tõi Tapa vaksalis lavale „Titanicu orkestri“, näitas produtsent Märt Meos lavastajale ka Jäneda Pullitalli. Et kas Kalmetil oleks huvi siin midagi lavastada. „Mulle hakkas see mängukoht väga meeldima ja siis kerkis küsimus, mida siin mängida. Kuna ma Rakveres olin teinud Tiit Aleksejevi loo „Leegionärid“, oli mul tekkinud vajadus teha sellele tükile mõtteline järjelugu,“ kirjeldas Kalmet uuslavastuseni viinud ideede sündi.

Ka näitekirjanik Aleksejevile mõte meeldis ning mehed panid paika plaani, et järjelugu võiks olla kirglikum ja fataalsem, kus kesksel kohal on armastus. Koos raskete valikutega, mida inimesed pidid 1944. aasta sügisel langetama – kas jääda kodumaale või minna võõrsile. „Kui „Leegionärid“ oli monoloogidel põhinev lugu, siis „Imede aasta“ on tegevuslik suhtelugu,“ ütles Kalmet.

Looduslikud-ajaloolised pidepunktid

Tüki tegevus on rõhutatult ajastukeskne. Sest olud 1944. aasta sügisel, mil tegevus toimub, olid sõja ja riigikorra muutuste tõttu väga keerulised. Näitemäng vaatleb kolme eestlasest sõduri käekäiku, kes on lahingus jäänud maha oma väeosast ja varjavad nüüd end ühes talus, mille pererahvast üks sõdur tunneb. Tükis tekib armukolmnurk, mille keskmes on peretütar Liina, keda mängib Mari-Liis Lill Eesti Draamateatrist.

Rakvere Teatri näitleja Tarvo Sõmer mängib uuslavastuses Jussi, kes on talupärija Võrumaalt ja jääb armukolmnurgast väljapoole.

Kuna Sõmer mängib ka „Leegionärides“, on temalt hea küsida seoste kohta kahe näitemängu vahel. „Paralleele saab tõmmata küll,“ lausus näitleja, „Leegionärides“ toimub tegevus n-ö tänapäeval, kus see vanamees, keda ma kehastan, meenutab oma venda, kes langes Vistla lahingus Porkuni lähistel. „Imede aasta“ tegelased aga on just tulnud Vistla lahingust,“ selgitas rakverlane.

Lavastuse seoseid ajalooliste sündmustega näeb lausa maakaardilt, sest Vistla ja Jäneda vahemaa on vaid pisut üle kolmekümne kilomeetri. „See tegevustik, mis Pullitallis toimub, võiski ajalooliselt umbes siinkandis toimuda, mõnes ümberkaudses küünis,“ nentis Sõmer.

Lootust võib leida

Kuigi tükis kujutatavad olud on ülikeerulised, on võimalik tegevustikus leida ka midagi positiivset. „Ega igaühel läinud ju väga positiivselt, kui seda aega vaadata, mõnel läks paremini ja mõnel ei läinud üldse nii hästi. Aga ma arvan, et selle tüki sõnum on, et alati on lootust. See võiks sellest tükist kõlama jääda,“ lausus Sõmer.

Veel mängivad uuslavastuses Henrik Kalmet Tallinna Linnateatrist, Tartu näitleja Helgur Rosenthal (peaosaline teleseriaalis „Hakkab jälle pihta“) ja veterannäitleja Hans Kaldoja, kes astub üles vanaperemehe rollis.

Kunstnik on Jaanus Laagriküll, helilooja Peeter Konovalov ja valguskunstnik Priidu Adlas. Pealkiri pärineb inglise poeedilt John Drydenilt, kes nimetab imeliseks aastat 1666, mil pärast suurt Londoni tulekahju ja muid õnnetusi võisid inimesed rõõmustada, et olid jäänud ellu. Elujanu on ka tükis üks keskseid teemasid.

pildiallkiri:

Trupp teatrimaja ees puhkehetkel, vasakult Madis Kalmet, Helgur Rosenthal, Jaanus Laagriküll, Mari-Liis Lill, Henrik Kalmet ja Tarvo Sõmer. Foto: Viio Aitsam

Kõrvalplokk

Ainult üks küsimus

Mari-Liis Lill, olete tänavu suvel taas mängimas Lääne-Virumaa suvetükis nagu mullugi, mis toob Teid siiakanti?

Lääne-Virumaale toob mind tegelikult ikkagi algselt juhus – ma ei saa dikteerida lavastajale, kus ta oma lavastust teeb. Aga ma pean tunnistama, et kuna ma ise suvitan juba aastaid Pärispeal, siis see pole teab mis kaugel. Viimasel ajal ma valin suvetükke muuhulgas ka selle järgi, et nad ei oleks liiga kaugel minu maakohast. Üle-eelmisel suvel sattusin samuti juhuse tahtel siiakanti, kui filmisime Amblas “Süvahavva” esimest hooaega. Nii et kolmandat suve järjest – võib-olla siin ikkagi mingi salapärane tõmme on… Üks põhjusi, miks suveteatrit tehakse, on see, et saaks välja sellest mustast kastist ehk teatrimajast. Selles näitemängus räägime aastast 1944, kui need mehed on jooksus, varjavad ennast küünis. Kui see panna Draamateatri suurele lavale, siis jah, selle teeb ikka ära, saab isegi huvitavalt teha, aga see mängukoht tegelikult mängib siin kaasa. Tekstis me räägime, et see pole hea koht, halbu asju on juhtunud, ma arvan, et kõik need maakivid sellel hetkel mängivad kaasa.

Pildiallkiri

Mari-Liis Lill lavastuse „Harakale haigus…“ proovisaalis. Foto: Siim Vahur