Ärme jää passiivseks!
Tervise Arengu Instituut kirjutab, et uuringu tulemuste kohaselt iga neljas esimese klassi õpilane on ülekaalus või rasvunud. Ma ei ole ekspert, kuid enda kogemusest laste treenimisel saan öelda, et ega liikumine väga meeltmööda ole küll.
Toivo Murakas
Uuring toob välja, et toitumine on vale. Siinkohal peaks iga lapsevanem vaatama, mida ta lapsed söövad ja mida mitte. Tõsi on aga ka see, et lapsevanematel tuleb valida toitu vastavalt rahakoti paksusele – tervislik toit on oluliselt kallim.
Mis puudutab hommikusööki, siis tean enda pealt, et hommikul lihtsalt ei lähe suur kogus toitu alla. Leian, et söömine ei tohiks olla ebameeldiv tegevus, sest ühel või teisel kellaajal peab sööma või ei tohi seda teha. Pidev ja liigne toitumise üle muretsemine on rumalus.
Olen nõus Tervise Arengu Instituudi vanemteaduri Eha Nurgaga, et „Sellises olukorras, kus ligi veerand lastest kannab igapäevaselt kaasas lisakilosid, ei saa jääda passiivseks. Siin ei ole ühest lihtsat lahendust, sekkuma peame me kõik – nii kodud, kool kui ka riik – korraga”.
Lapsi ei kõneta enam kortermaja eest kipstahvli tükiga maha tõmmatud joonte vahel „Vibra“ mängimine. Kas üldse teatakse, mis mäng on „12 pulka“ või „Tuki-tuki, Madis kotis“. Enamus lapsi ilmselt ei tea nendest hoovimängudest midagi.
Pole vaja lapsi selles ka süüdistada. Ajad on teised – noori huvitab tehnika. Küsimus on, kuidas teha noortele liikumine huvitavaks. Näen enda noorte orienteerumishuviliste pealt, et orienteerumine pakub neile pinget ja põnevust ning rahulolu.
Õpetaja, näe, munakoor!
Liikusin noortega koos Rakvere Orienteerumisklubi poolt korraldataval päevakul Mõndavere metsas algajate rajal. Sahmimist oli ikka veel palju. Keskendusime pidevalt kaardi õigetpidi ees hoidmisele ning kaardile märgitu kokkuviimisele maastikul leiduvaga.
Panin seekord tähele noorte suurt huvi looduse vastu. Täitsa tavaline munakoor sambla peal tõmbas sellise elevuse üles, et lust vaadata. Teistpidi tegi see kurvaks. Koolid on olemas ja haridus tasemel, aga reaalselt metsas saavad tegelikult noored vähe liikuda. Liiga vähe!
Mõndaveres leidus mitu sümmeetrilist kitsepabulate hunnikut. Arvake ära, kas lastele pakkusid need hunnikud põnevust? Oo jaa. Ega ükski laps ei teadnud, mis kuhjaga on tegemist. Peatume tavaliselt selliste vaatamisväärsuste juures ja teen lisaks orienteerumise ala tutvustamisele ja õppele ka loodusõpetust. Kuigi peaksin keskenduma orienteerumisele, ei saa ma siiski laste huvi teatud leidudele loodusest tähelepanuta jätta.
Kas lähme läbi soo?
Orienteerujad valivad tavaliselt kontrollpunktide vahel liikumiseks kõige optimaalsema aja ja teepikkuse suhtega teekonna. Üldiselt soiseid alasid välditakse – seal liikumine on eriti raske. Mul on juhtunud, et olen keset sood vähemalt põlvini sisse vajunud. Sellised hetked on päris naljakad. Üldiselt sood kannavad hästi, kuid joosta nendel aladel ei saa.
Mõndaveres noortega liikudes oli valida, kas minna läbi soostunud ala või ringiga mööda teed. Pakkusin siis noortele kaks varianti. Ma arvan, et võistluskeskuses kuulsid inimesed rõõmuhõiset: „Jaa, lähme läbi soo!“
Matk missugune – mina ees, noored järel. Mets oli mõnusalt märg. Ise liikusin mööda maastikku selleks ettenähtud jalanõudega, mille all naastud. Kõndisin mööda maas lebavat libedat puud ja ütlesin noortele, et ärgu nad puu peale astugu – see on libe ja võivad kukkuda. Selleks, et libeda puu peale astuda või sellel käia, on vaja naastusid.
Ma ei pidanudki kaua ootama, kui üks tüdruk siiski ära proovis, kas on ikka libe. Nii kiiresti, kui sinna peale astus, nii kiiresti ka tagumik vastu puud käis. Oli nuttu, oli pisaraid. Kogunesime kõik märja puupalgi juurde ning rääkisin uuesti. Demonstreerisin enda jalanõusid, lasin kõigil näpuga katsuda talla all olevaid naelu ja selgitasin, milleks need vajalikud on. Ning rännak mööda mõnusat sood sai jätkuda.
Värske õhk ja kevadine loodus
Tulles tagasi artikli algusesse, et noored kalduvad ülekaalulisusele, siis julgustan ka kõiki „pontšikuid“ orienteerumise alaga tutvust tegema. See sobib tõesti kõikidele, kes vähekenegi liikuda jaksavad.
Raja pikkus päevakutel on algajatele 1-2 km. Tavaliselt läbime noortega 2 km, milleks kulub maksimaalselt tund aega.
Rajad on lihtsad. Siiski väikesed lapsed ilmselt üksi esialgu algajate rada ära ei tee, aga perega koos metsas liikuda oleks kindlasti kogu seltskonnal lõbus. Värske õhk, aktiivne liikumine ning kevadine loodus on kõigile kingituseks. Kirss tordil on vähenev kehakaal.
Lapsed orienteerumas.
Foto: erakogu
