Aus raamat Tõnu Kilgasest – „Peaasi, et oleks kirge!“

„See pole raamat Tõnu Kilgase armuseiklustest ega anekdoodikogu, vaid raamat temast kui näitlejast ja kui minu isast,“ ütleb vabakutseline näitleja Ellen Kilgas, kes kirjutas oma isast, 66-aastaselt meie seast lahkunud näitleja Tõnu Kilgasest elulooraamatu. Rohkete haruldaste fotodega varustatud raamatu „Peaasi, et oleks kirge!“ andis ta välja oma kulu ja kirjadega.

Kaire Kenk

Raamat on sündinud isa ja tütre pikkadest omavahelistest vestlustest Tõnu Kilgase viimasel kahel eluaastal. „Isa polnud oma loomult just tagasihoidlik, aga oma elulooraamatusse ülearu innukalt ei suhtunud. Tal oli siiski oma visioon sellest, millest võiks raamat rääkida ja kes selles raamatus sõna võiksid saada. Ning raamatut kirja panema soovis ta mind. Arvan, et isa elas õnneliku elu ja täpselt nii, nagu ta ise tahtis,“ ütleb Ellen.

Isa jääb tütre mällu mehena, kes kandis alati välja fraki ja viimseni lihvitud soengu koos hästi valitud parfüümiga. Ta oli mees, kes võis niita vikatiga päikesekuumuses muru, praadida kruustangide vahele keeratud triikraual muna, parandada katust ja keeta moosi. Ta oli mees, kes kõndis omapäi.

„Ehkki raamatu koostamise aega jäi isa tervise järsk halvenemine ja surm, pole tegu siiski kurva meenutusteraamatuga. See on aus ja lõbus raamat,“ ütleb Ellen.

„Isa süda kuulus teatrile, see oli kogu tema elu. Ja muusikale. Raamatut kirjutades tuli mulle üllatusena, kui palju rolle tal oma elu jooksul erinevates teatrites oli, kui suure ampluaaga näitleja ning laulja ta oli,“ ütleb Ellen. Ta jutustab selles raamatus oma isast, Tõnu Kilgasest ülistamata ja ilustamata.

Tõnu Kilgase vanemad olid Vanemuise näitlejad Ellen Kaarma ja Lembit Mägedi. „Tema kõige esimene roll oli olla oma vanemate laps. Isa ja ema olid sageli pikkadel ringreisidel, Tõnu õppis üksinda hakkama saama. Juba lapsena oli talle teater meelepärane. Isa rääkis palju Staadioni tänava Tündri Tünni nukuteatrist, mille ta pikkade üksildaste tundide ajal ise endale välja mõtles. Isa lapsepõlv polnud kerge, ta oli nii palju aega üksinda. Koolipõlves tehtud tempe ja vempe meenutas ta sageli, nii mõnigi neist ei kannatanudki raamatusse panemist,“ muigab tütar.

„Isa otsis elu lõpuni endale perekonda, ta tahtis elada rahulikku pere-elu. Ta oli sisimas väga koduhoidev, kuid elu läks teisiti. Ta janunes armastuse järele. Tema hinge sügavamad kihid on seni jäänud enamusele varjatuks. Ta oli oma aja mänguline, ent kirgas fenomen, kes oli armastusväärne, kuid samas vägagi vastuoluline. Kõrvalseisjatele paistis ta lustliku ja lõbusa inimesena, kuid temas oli ka mõtlikum, tagasihoidlikum pool. Mulle oli ta hea isa. Ta oli mu kooliaegsetel esinemistel alati publiku hulgas kohal, ehkki üll mitte lipsustatult ja ülikonnas. Pigem küll dressides ja tossudes, kuid ta oli kohal!“ meenutab Ellen.

Oma isa suust kuulis ta tihti ütlemisi „Peaasi, et oleks kirge!“ ja „Peaasi, et sa oleksid õnnelik!“. „Tema hinnangul pidid need kaks asja elus kindlasti olemas olema,“ nendib tütar. „Me rääkisime kahekesi olles väga palju teatrist. Laval tõi ta alati endast välja parima! Ta andis endast 150 protsenti. Ka raamatus tuleb välja, et isa elus oli kaks selget ajajärku – enne ja pärast tema 50. eluaastat,“ nimetab Ellen. 

Tõnu Kilgase elus oli oluline teater Vanemuine, kus ta alustas oma teatriteed. Sealseid rolle oli määrava tähtsusega mitmeid, Ellen toob välja teener Sam Welleri rolli koomilises ooperis „Pickwick klubi“. „Isa mainis, et Vanemuine teda täiskasvanuks ja suureks näitlejaks ei kasvatanud. Kui ta aga saabus Vanalinnastuudiosse, siis sai ta kaasa teha koos tõelise kahurväega – seal ta koges, mida tähendab tõeline näitlejatöö,“ meenutab Ellen.

Vanalinnastuudio ajast toob ta välja lavastused „Cyrano de Bergerac“ ja „Revident“.

„Isal oli tohutult palju sõpru. Ta lihtsalt oskas inimesi liita ja ta meeldis vaatajatele. Piisas isal vaid lavale tulla kui juba publik muigas. Ta oskas imehästi improviseerida, mängis suurepäraselt välja kõik lavalised äpardused,“ leiab tütar.

Ellen Kilgase koostatud raamatus on üle 300 foto, millest enamik avaldatakse esimest korda. „Isa oli ju nii värvikas inimene. Tema elulooraamatus lihtsalt peavad fotod olema,“ leiab ta.

Raamatu toimetajaks oli Elleni elukaaslane Anti Reinthal, kes ütleb muiates, et toimetamise käigus meenus talle sageli Andrus Vaariku kunagine tsitaat: „Mitte kunagi ei tohi lasta tõel head lugu ära rikkuda!“. Niivõrd uskumatuna kõlas tema jaoks nii mõnigi aset leidnud seik. Aga kui Ellen hakkas vahel mõnda neist seikadest üle kontrollima, selgus, et selline asi oligi juhtunud.

Raamatus jagavad naljakaid Tõnu Kilgasega juhtunud lugusid ta sõbrad, kolleegid ja lavapartnerid Egon Nuter, Sepo Seeman, Madis Milling, Raivo E. Tamm, Ain Mäeots, Anne Paluver, Ivo Eensalu, Marika Korolev-Pihelpuu, Eero Spriit, Ülla Millistfer, Pirjo Levandi, Urmas Lattikas, Nele-Liis Vaiksoo, Väino Puura, Margit Saulep, Andres Dvinjaninov, Kaili Närep, Anti Kobin, jt.

• 

• 

• 

• 

• 

•