Ausambaid püstitatakse kangelastele

„Ausammas“ on kibeda maiguga komöödia Rakvere Teatri repertuaaris. Täiesti tavalise inimese elu pööratakse pea peale ja publikul on võimalus jälgida, kuidas inimene sellega toime tuleb.

Maris Marko

Lavastus töötab suuresti äratundmise fenomenil. Väikese inimese argimured juhatatakse sisse joodikust kojamehe ja tema pragajast naise koduse „idülliga“. Valdav enamik tegelasi tekitab tunde, et neid on juba nähtud. Olgu see siis suurest kombinaatorist väikeettevõtja, oma õiguste eest võitlev pensionär/veteran, innukas koolinoor (teadagi pioneer), meeldida püüdev militsionäär, vanatüdrukust üliluuleline arst või ohvitseri hoiakuga korrumpeerunud linnaametnik.

Üsna ootuspärane on ka rollijaotus. Linnakest juhib Liisa Aibel, kojamehe riiakas kaasa on Ülle Lichtfeldt ja jõustruktuure esindab Tarvo Sõmer. Ka kojamehe roll on justkui Eduard Salmistu jaoks loodud.

Kojamees Muhhin Ivan Pavlovitš on selle lavastuse keskne kuju. Väike inimene, nagu öeldud. Vehib luuaga, kui vaja. Kui vaja pole, võtab viina. Kui viina ei võta, uurib taevatähti.

Tal on töökas ja armastav abikaasa Marina Semjonovna ning hea sõber Gorovoi Zahar Jegorovitš (Tarmo Tagamets).

Kõik on täiesti tavaline, kuni ühel õnnetul ööl püstitatakse linnakese väljakule Muhhini ausammas. Tegemist on eksimatult temaga, seda kinnitavad nii luud, nägu kui ka kirjutis. Ainus, mida ausammas sugugi ei kinnita, on see, mille eest tühisele kojamehele selline au. Ei tea seda ka Muhhin ise.

Kas ausambas on midagi kahtlast? Kas Muhhinis on midagi kahtlast? Kas Muhhin on kangelane? Ja – mis kõige olulisem – kes on selle kõige taga?

Pärast eitamist, tõrjumist, kõhklusi, kahtlusi ja sisekaemusi otsustab Muhhin, et ausammas võib olla avanss. See teadmine tekitab kojamehes märkimisväärse kvalitatiivse muutuse. Lihtsast mehikesest saab ühtäkki suur ja mõjukas inimene.

Mingis mõttes on terve see lugu ennast täide viivatest ettekuulutustest ja ootustele vastamisest. Ikka on Muhhin viimane, kes oludega kohaneb, aga kui kohaneb, siis ikka täie lauluga. See, mis on linnarahva kahtlus, muutub kojamehe peas kergesti usuks ja kinnisideeks.

Paraku on sellistel asjadel komme inimest muserdama hakata ja koormaks muutuda. Üsna piinatud on kohati ka kojamees Muhhin.

Jättes kõrvale kojamehe piinad ja loo teatava kriminaalsuse (sest pole ju õige asi, kui salaja kojamehele ausammas püstitatakse), tuleb siiski tõdeda, et tegemist on komöödiaga. Nalja tehakse nii sõna kui teoga ning koomilised on need tegelaskujud, kes on justkui sots-realismi käsiraamatust (mitte et selline teos tingimata peaks olemas olema) välja astunud.

Kui etendus on lahenduse saanud ja otsad kokku tõmmatud, kostab taustaks vene ansambli Nautilus Pompiliuse lugu „Jalutuskäik vee peal“, mis põhineb Piiblist pärit legendil. Selle loo sõnum võiks olla, et sa võid olla kes iganes, kui sa usud. Usud sellesse, et sa suudad vee peal käia. „Mine ripu ristil ja kui ära tüdined, tule tagasi ning jaluta koos minuga mööda vett,“ ütleb Päästja ses laulus.

Kangelane olla pole lihtne.

Päikeseküllases päevas on Ülle Lichtfeldt, Marin Mägi-Efert ja peaosatäitja Eduard Salmistu, taga aknal Tarmo Tagamets. Foto: Siim Vahur

AUSAMMAS

Vladimir Zherebtsov „Ausammas“

Lavastaja Filipp Los (Venemaa)

Tõlkija Tiit Alte, kunstnikud Maret Kukkur ja Filipp Los, kostüümikunstnik Kristi Leppik

Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Marin Mägi-Efert, Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk või Saara Kadak, Eduard Salmistu, Tarmo Tagamets ja Tarvo Sõmer

Esietendus 6. veebruaril 2016