„Belfast“ – tundeline lugu ususõjast

Sel nädalal jõuab kinodesse seitsmele Oscarile kandideeriv Kenneth Branaghi autorifilm „Belfast“. Eelkõige toob see rõõmu teatrisõpradele ja neile, kellele meeldivad autobiograafilised lood.

Margit Adorf

Ma pean ausalt tunnistama, et mina ei ole see inimene, kellele „Belfast“ kangesti meeldiks. Ei ole üldse sedalaadi film, mida vaadata igatseks, minu jaoks liiga kammerlik ja liiga mustvalge. Lisaks mustvalge visuaali kasutamisele häiris mind filmis väga ka liiga teatrilaadne kõla, kohati tõesti tegelaste hääled kajasid selliselt nagu istuks filmi vaadates teatrisaalis. Väga selgelt oli aru saada ka sellest, et suurem osa filmist oli üles võetud stuudios. Plusspoole pealt ütlen, et filmil on super hea muusikaline kujundus (helilooja Van Morrison) ja operaatoritöö on ju iseenesest kena. Hea film on, kas just aasta parim, sellele ma vaidleks vastu, aga kui midagi muud mitte, siis parima muusika eest võiks ju Oscari anda.

Režissöör Kenneth Branagh kirjutas selle filmi stsenaariumi kaheksa nädalaga (täispika mängufilmi kohta ülilühike aeg) 2020. aastal, mil maailma oli tabanud pandeemia ja esimene pikem isolatsiooniaeg. Kohe samal aastal sai film ka üles võetud – nii suure projekti kohta on see nullist alates valmis tehtud väga kiiresti. Branagh kasutas loo jutustamisel oma isiklikke lapsepõlvemälestusi ajast, mil ta oli 9-aastane Belfasti poisike.

Tegevustik leiab aset 1969. aastal Põhja-Iirimaal Belfastis, peategelaseks 9-aastane poisike Buddy (Jude Hill), kes elab koos ema (Caitríona Balfe), isa (Jamie Dornan), vend Willi (Lewis McAskie) ja isapoolsete vanavanematega (Judi Dench ja Ciarán Hinds). Muuseas, vanavanemate rollis olevad näitlejad on mõlemad Oscarile nomineeritud.

Ühel kenal õnnelikul hommikul saabuvad linna märatsejad, kes loobivad Molotovi kokteile, lõhuvad aknaid sodiks, märatsevad, karjuvad, peksavad. Buddy satub oma muretust sõjamängust otse selle sõda meenutava mäsu keskele. See on ususõda, katoliiklaste ja protestantide omavaheline konflikt. Pean siinkohal hoiatama, et kes on juba Ukraina sõjateemadest endast väljas ja loodab sellest filmist mingit lohutust leida, siis parem valige midagi muud. Nii need sõjakaadrid kui ka hilisem pastori sõjakas jutlus on küll sedavõrd intensiivsed, et praeguses üleüldises sõjaõhustikus pigem ei soovitaks vaadata. Hakkab emotsionaalselt halb, kuigi eks filmi seisukohast on need väga hästi ja mõjusalt lavastatud.

Pärast üsna vägivaldset sissejuhatust kulgeb film siiski enamvähem argises rütmis edasi, inimeste elud lähevad edasi, on rõõmu ja muret. Siiski ripub usukonflikt ähvardavalt peakohal ja selleski filmis tuleb perekonnal teha otsus, kas jääda paigale Iirimaale või kolida ära Inglismaale. Selle pere isa otsustab lahkuda. Film jälgibki peamiselt seda emotsionaalset teekonda, mis viib alates tänavasõjast kuni otsuseni ära minna.

Iiri-Suurbritannia usukonflikti taustast niipalju, et selle juured ulatuvad 17. sajandisse, kuid möödunud sajandil plahvatasid sündmused taas teravalt vägivaldseks 1968. aastal ja erinevad kokkupõrked kestsid 30 aastat, kuni 1998. aastani. Rahutuste käigus hukkus 3000 inimest ja üle 30 000 sai vigastada nii tänavalahingutes kui terroristlikes pommirünnakutes. Ma siiski ei soovita hakata selle filmi puhul paralleele tõmbama Ukraina ja Venemaa sõjaga, need on kaks täiesti erinevat olukorda, kuigi kindlasti on publik, kes filmi praegu kinno vaatama läheb, hoopis teistsuguse häälestatusega kui oleks olnud veel mõned kuud tagasi.

Filmis on suur rõhk ka poisi peresuhetel ja tema vanaisa-vanaema õpetussõnadel, mida eluteele kaasa võtta. See ei ole poliitiline film, autor järgib üsna hästi liini, et peategelaseks on 9-aastane poiss ja kõik sündmused on kajastatud ikkagi peamiselt läbi tema silmade. See on ühest küljest hea – ei minda konflikti sisse liiga sügavale, kuid teisalt toob see mängu hulgaliselt segadust ja arusaamatusi.

See on väga tundeline film, mitte küll perfektne pärl, kuid kui soovite tõelist nätakat hingekeelte pihta, siis selle töö teeb linalugu kenasti ära. Igal juhul on tugevalt tunda, et autoril on selle looga oma sügavalt isiklik side, mis on ainult kasuks tulnud.

Muuseas, kui mõtlete, et mis mees see Branagh on ja kas olete tema filme varem näinud, siis hiljutistest filmidest oli meie kinodes näiteks Agatha Christie krimiloo ekraniseering „Mõrv Idaekspressis“ (2017), Disney kompanii all tehtud muinasjutufilm „Tuhkatriinu“ (2015), märul „Jack Ryan: Variagent“ (2014) – Branagh on laiahaardeline kassahitimeister ja tema Belfastist joonistub selgelt esile ka see, kus peitub tema armastus kinokunsti vastu. Võrreldes suurema osa varasema loominguga on „Belfast“ väga intiimne film.