Belfastist kuu peale, Sinatraga
Rakvere Teatri hiljutine uudisavastus „Sinatraga kuu peale“ viib vaataja Põhja-Iirimaale kahe hooldustöötaja halli argipäeva Belfastis. Pisut viltu alanud päevast saab üsna ruttu täielik katastroof.
Maris Marko
„Sinatraga kuu peale“ on Iiri näitekirjaniku Mary Jonesi must komöödia, varem on temalt Eestis lavale toodud „Kivid sinu taskutes“ (Linnateater, 2007).
Näidendi originaalpealkiri „Fly me to the moon“ viitab Frank Sinatra poolt populaarseks lauldud laulule, mis kuulub ka antud tüki keskse tegelase Davy lemmikute hulka. Davy on 84aastane põdur vanahärra, kelle elus on alles vähe rõõme. Nende hulka kuuluvad Sinatra ja pisikeste panustega hobuste peale kihla vedamine. Davyl käivad koduhooldajad, kellest kaks, Francis ja Loretta, on antud loo kangelannad.
Ehkki Davy ise kordagi lavale ei ilmu, on tema kohalolu siiski pidevalt tajutav. Väga lihtne on ette kujutada, et ta on just voodist tõusnud ja läinud vannituppa, üsna kergesti kangastub silme ees ka vannitoa põrandal lamav Davy. Sest just seal ta pea kogu etenduse aja ongi.
Francis ja Loretta on laval vägagi olemas ning ette kujutada pole suurt midagi vaja. Üllatusena, küllap taotluslikult, tuleb lavastajapoolne rollide jaotus. Särtsakas ja mõnevõrra tuulepäine Francis, kes on parajasti väga uhke oma poja üle, kes on käima lükanud illegaalse DVDäri, on antud mängida Tiina Mälbergile. Ülle Lichtfeldt mängib märksa vaoshoitumat ja mõnevõrra kanaemalikku Lorettat, kelle elu keerleb koolis käiva tütre ja töötu mehe ümber. Selline rollijaotus toob lavastusse värskust ja on mõnevõrra intrigeerivgi, aga kahtlemata toimib see hästi ning kogenud näitlejannad sooritavad oma rollid hiilgavalt.
Mary Jonesi näidendid räägivad enamasti Põhja-Iirimaa töölisklassi elust, vaesusest ja sellest pääsemise unistusest. Kibe tõde on see, et Francis ja Loretta ei unistagi tegelikult vaesusest välja rabelemisest, vaid ainult kõige pakilisemate väljaminekute katmisest. Võimaluse selleks näib pakkuvat surnud Davy iganädalase pensioni pangaautomaadist äratoomine (tavapärane protseduur) ja selle endale jätmine (see ei teeks ju kellelegi halba). 60 naela kummalegi lapiks korraks augud eelarves. Et aga autor on näidendi kirjutanud üsna farsilikuna, hakkavad toimuma ootamatud pöörded, imelised juhused ja veidrad kokkusattumused.
Ehkki Jones on ise öelnud, et midagi väga sügavmõttelist sellest tükist otsida ei maksaks, tikub etendust jälgides korduvalt pähe mõte moraalsest korruptsioonist ning sellest, milliste piinadega see toimuda võib. Võib, aga ei pruugi. Sealjuures torkab silma, et kadunukese raha sissevehkimise puhul on vastuargumendiks ennekõike hirm vahelejäämise ees, aga tõeliselt eetiline ja põhimõtteline diskussioon tekib siis, kui on vaja matusetseremooniat korraldada. Kas Davy oli katoliiklane, protestant või koguni ateist? See peab olema õigesti tehtud.
Ülesehituselt koosneb „Sinatraga kuu peale“ Loretta ja Francise reaalajas antud tunnistustest ja ettemängitud meenutustest tollest hirmsast päevast, kui nende hoolealune suri. Lavakujundus on tagasihoidlik nagu kohane voodihaigele vanahärrale. Napp, kuid täiesti piisav. Olulisel kohal on seinal rippuv Sinatra portree.
Kui esimese vaatuse jooksul kuulub publiku poolehoid üsna üksmeelselt hooldajatele, siis etenduse lõpuks tunneb ehk nii mõnigi sümpaatiat ja kaastunnet just Davy suhtes, kes ei saa enam kunagi kuulata Sinatra laulu ning ei saa iial teada, et hobune nimega Fly Me To The Moon võitis talle kenakese summa.
Marie Jones
„Sinatraga kuu peale“
Lavastaja Ivo Eensalu
Kunstnik Mae Kivilo
Tõlkija Andra Aaloe
Osades Ülle Lichtfeldt (Loretta) ja Tiina Mälberg (Francis)
Esietendus Rakvere Teatris 10. aprillil 2015
