Bob Catley: kui pole armastust, siis pole üldse mitte midagi!

Staažika inglise rokibändi Magnum karismaatiline vokalist Bob Catley rääkis telefoniintervjuus Magnumi värskest loomingust ja õige pea algavast Euroopa kontserttuurist. Muuhulgas märkis laulja, et kuigi ansambel ei ole karjääri jooksul Eestisse jõudnud, poleks meestel siin esinemise vastu midagi.

Ülo Külm

Millal sa tõsisemalt laulmisega tegelema hakkasid, kas juba varases nooruses?

Kuuekümnendatel, kui olin kooli lõpetanud, kusagil seitsmeteistkümneselt. Tegin kaasa kohalikes bändides, kõik oli väga lõbus. Lisaks võib öelda, et tegin laulmisega head raha.

Sealt edasi kujuneski kuidagi nii, et minust sai täiskohaga laulja. Kusjuures, mida rohkem teed, seda paremaks lauljaks saad.

Kuidas oma tõesti suurepärase hääle eest hoolt kannad? Teed mingeid spetsiaalseid harjutusi, väldid kõike, mis häält kahjustada võiks?

(Lõbustatult) Pole just kuigi raske hääle eest hoolitseda. Ei, midagi erilist ma küll ei tee.

Ma pole mingi suur „jooja“ – vahel võtan väikese dringi, Jack Danielsi Coca-Cola ja jääga. (Naerab) Tea, kas see kasuks tuleb, kuid häälele see kindlasti halba ei tee.

(Asjalikult) Karjuda aga ei tohi, see on paljude lauljate probleemiks! Hoian ka rääkides oma häält maas.

Olen märganud, et aastatega võib hääl isegi paremaks minna, nagu kasvõi Rob Halfordi (Judas Priest – autori märkus) puhul öelda võiks.

Teie bänd tuleb Birminghamist, samast linnast, kust on pärit ka tõelised raskerokilegendid Black Sabbath ja Judas Priest. Kas teekonna alguses võtsite mingil määral nendest eeskuju, kuivõrd nad teie loomingut mõjutasid?

Õige. Black Sabbath on tõesti Birminghamist pärit, Judas Priest tegelikult Wolverhamptonist, mis tõsi, asub Birminghami külje all. Niisiis võib öelda jah, et oleme kõik samast piirkonnast.

Mis aga muusikasse puutub, siis teeme neist hoopis erinevat, meil on täiesti erinev muusika. Me ei loe ennast metallibändiks, oleme lihtsalt rokkbänd. Seega snitti neilt võtnud pole.

Kuid 70ndate lõpus oleme koos Judas Priestiga tuuritanud küll, saime väga hästi läbi.

K.K. Downing (endine Judas Priesti kitarrist – autori märkus) on minu hea sõber. Black Sabbathi omadega saan samuti hästi läbi.

Magnumi värske album „Lost On The Road To Eternity“ tundub palju mitmekesisem, varieeruvam ja eksperimenteerivam, kui seda näiteks eelmine, „Sacred Blood „Divine“ Lies“ oli. Kasvõi lugu „Without Love“, see pole ju teile üldse tüüpiline lugu…

Uus album on palju erinevam sellest, mida me minevikus tegime. Muidugi on siingi teatud proge-ja retromaiku juures.

See on hea, et me ei korda ennast ja teeme seega asja huvitavamaks. Igal juhul on parem, kui plaadil on eri tüüpi lood. Ütleks ka, et viimane album on „catchy“, kergesti kaasahaarav, kergesti meeldejäävate lugudega. Raadiojaamadki on mõnda meie lugu sealt päris palju mänginud. Klahvpillide osa saab eraldi veel väga kiita.

Mis aga „Without Love´i“ puutub, siis ütleks lihtsalt nii – kui pole armastust, siis pole üldse mitte midagi!

Traditsiooniliste lugude, selliste ausalt ja otse rokkivate, heaks näiteks on „Peaches And Cream“ ning „Storm Baby“.

Enam-vähem täpselt aasta tagasi ilmutas Magnum sellise „vahepala“, nagu seda puhtal kujul ballaadide album „The Valley Of Tears – The Ballads“ just on. Või leiab sealtki mõne päris värske loo?

See on puhtal kujul kogumik. Meie suurimad ballaadid läbi aegade. Kuna kitarrist Tony Clarkin on selliseid aastate jooksul väga palju kirjutanud, siis tekkis meil mõte need ühele albumile kokku koguda. Plaadifirma jäi ka nõusse.

Osa lugudest on uuesti lindistatud, osa remiksitud, kuna algmaterjali kvaliteet polnud alati see kõige parem.

(Naerab) Vahel on lihtsalt hea puhata! (Vihjab sellele, et ei pidanud taaskord uute lugude tegemisega jändama – autori märkus)

Mida veebruarist aprillini kestev intensiivne Euroopa kontserttuur endast kujutab? Tutvustate peamiselt viimast albumit või on rõhuasetus parimatel paladel läbi aegade?

Tegemist on sellise tuuriga nagu ikka. Tavaliselt oleme mänginud kolm-neli lugu vastavalt uuelt albumilt, nii ilmselt nüüdki. Lisaks üldse lugusid uuematelt albumitelt ja klassikuid, mida oleme juba aastate jooksul teinud.

Üheks sõu nurgakiviks on näiteks „How Far Jerusalem“. Ajas me liiga kaugele tagasi ei lähe, kuid selliseid 34 aastat vanu lugusid tuleb. Vanad lood teeme aga laval „uuemateks ja värskemateks“.

Tähtis on, et me ka ise endid laval naudiksime!

Mäletan, et teil oli ammustel aegadel sellinegi superhitt nagu „Soldier Of The Line“. Teete kindlasti sellegi ära?

Sellele loole anname me praegu natuke puhkust, kuid oleme seda sageli teinud, kasutanud introna jne. Kes teab, millalgi võtame kavasse tagasi. Varasematest suurematest hittidest kõlab kindlasti „Don´t Wake The Lion“.

Kõige pöörasem, kõige eriskummalisem paik, kus Magnum kunagi esinenud on?

Kõik kohad, kus esinenud oleme, on olnud normaalsed. Või vahest Artic Circle festivalil Lapimaal, Rootsi poolel. Seal oli kogu aeg, ööpäev läbi, valge. Ühesõnaga hommikul vara, kell kolm, läksime peale ja ikka oli valge väljas! Naljakas oli ka, et keegi publikust polnud väsinud.

Või siis meie kunagised sõud USAs koos Ozzy Osbournega – teda tulid ikka päris „hullud“ tegelased vaatama!

Kuidas pärast väsitavaid kontserte ennast välja puhkad, mil viisil lõõgastud?

Tavaliselt võtan tuuribussis, kus kogu meie seltskond koos, õlle või kaks. Lobiseme bändi tehnilise meeskonnaga, vaatan erinevate bändide kontsertesinemisi, loen raamatut. Pidutsemas eriti ei käi.

(Naerab) Või võtan ette Jack Danielsi. Jacki ja tee!

Teie albumite, enamiku vist, viimase peal atraktiivsete kaanepiltide eest on vastutav Rodney Matthews…

Jah. Ta on paljud neist teinud, albumile „Chase The Dragon“ oli vist esimene. Nüüd me püüame olla moodsamad kui toona, lisaks teatud tegelaskujud korduvad erinevatel plaadiümbristel.

Rodney on muide lugude koha pealtki meid nõustanud. Ta on väga armas mees, meie väga hea sõber ja suurepärane kunstnik.

Koostöödest veel. Rokkooperi projekti „Avantasia“ liidri, muusik Tobias Sammetiga, näib see päris tihe olevat. Sina laulad tema albumitel, tema teeb külalisena kaasa Magnumi uusimal plaadil.

See kõik sai alguse juba aastal 2007, kui Avantasia helistas minu mänedžerile. Selles mõttes on asi veel eriti lahe, et Tobias ostab ka Magnumi albumeid ja mängitab neid tema poolt juhitavas raadiosaates Saksamaal.

Ta on hea sõber, suurepärane sell, meenutab mulle mind ennast noorena!

Kohustuslik küsimus Eesti kohta – mida tead või kuulnud oled?

Kas ta pole mitte Lätist järgmine riik? Väga-väga kaua aega tagasi oleme vist Lätis mänginud…

Piirneb ka Soome ja Venemaaga. Olen ka eesti inimesi kohanud.

Magnum polegi seni ju Eestisse jõudnud, kuigi nõudlust oleks. Milles asi?

Meile meeldiks mängida paljudes eri riikides, kuhu veel jõudnud pole. Kuid peavad olema promootorid, kes korralikult asja ajaksid.

Nüüdsel tuuril esineme näiteks alles esimest korda Poolas, kus väga paljud rokkbändid on juba ammu käinud!

Vaba aeg ja hobbid?

Pole aega nende jaoks. Alati on kodus midagi teha. Või lülitan lihtsalt teleka sisse ja vaatan filme.

Mul on muidugi igasugust koli kogunenud, mingid auru-mootorid/masinad, mis koguvad pigem tolmu.

Ja Magnumiga jätkame ilmselt senini, kuni ükskord laval lihtsalt kokku kukume!

Viimaseks lajatan ainsa poliitilise küsimuse. Juhtfiguurid tänapäeva maailmas nagu Theresa May, Angela Merkel, Vladimir Putin, Donald Trump – hindad sa üldse neist kedagi, on neist keegi sulle mingil määral sümpaatne?

Jah, see on hea küsimus. Ei taha poliitikasse sekkuda. Iga asi, mida siinkohal ütled, on „niikuinii vale“ või võidakse lihtsalt valesti tõlgendada.

Nimetatud poliitikutele meeldib loomulikult võimu juures olla ja sellest ka kinni hoida – see on nende elu.

See ei mõjuta mind, mina teen lihtsalt muusikat. Poliitika ja religioon ei huvita mind, ei ole teemad minu jaoks!

Tony seevastu on aga minust rohkem poliitikast huvitatud. Eriti kui mingi oluline sündmus on aset leidnud – näitena kasvõi Berliini müüri lagunemine.

Bob Catley. Foto: SPV Promo