Braavo, Tallinn!

Tallinna linnavalitsus keelas avaliku alkoholitarbimise kõikjal Tallinnas, välja arvatud Toompeal ja ühes Kadrioru piirkonnas. Abilinnapea Kalle Klandorf, endal suu muigel, selgitas, et Toompea jäi piirangust välja seetõttu, et Briti poissmehi liigselt ei ahistataks ja neil oleks koht, kus oma õlleke ära libistada ning Kadrioru ühes piirkonnas lubatakse joodikutel askeldada seepärast, et seal on kena muru, kus äravajunutel hea peatäit välja magada.

Me muidugi teame, et Toompeal asuvad vabariigi valitsuse ja Riigikogu hooned ning Kadriorus presidendiloss. Tallinna vastus tänavu suvel kehtima hakanud korrakaitseseadusele oli mõnusalt irooniline.

Pikka pidu sel „joodikute kaitsmise seadusel“ ilmselt õnneks ei ole. Seaduse „isaks“ peetav justiitsminister Andres Anveltki on viimase paari päeva jooksul oma retoorikat tublisti muutnud. Kui kolmapäeval avaldas Delfi Anvelti seisukohavõtu, kus ta veel püüdis seadust õigustada, siis õhtul sai sama mees sõna teleekraanil ja seal oli jutt teine. Tema olevat puu otsas olnud, kui pauk käis (“Seadust hakati ette valmistama 2007. aastal ja omavalitsuste arvamust siis kuulda ei võetud“ – loe: „Mina ei olnud siis veel minister ja sotsid ei kuulunud valitsusse“).

Eks Anveldi ja teiste poliitikute positsioonimuutus ole arusaadav: valimised lähenevad ja seda lolli seadust on hea neile nina peale määrida. Ilmselt saavad nad juba isegi aru, et luba tarvitada alkohoolseid jooke avalikes kohtades ei ole see, mida ühiskond seaduseandjalt ootas.

Selgitused, miks selline seadus üldse vastu võeti, on lapsikud. See olevat vastutulek mõistlikule alkoholitarbijale (näiteks pereisale, kes kuumal suvepäeval tahab pargipingil pudelikese õlut juua) ja seadus ei pidavat mõne möirgava joodiku pärast korralikke kodanikke ahistama.

Minu arust on seadused ikka selleks, et kaitsta enamust vähemuse terrori eest. Mitte vastupidi. Ja muide: alkoholitarbijana ei tundnud ma avaliku alkoholitarbimise keelu ajal mitte kordagi, et mind oleks ahistatud – ma sain oma joogid täiesti vabalt baaris või kodus joodud. Ja veel: pargipingil ühe õlle libistanud pereisale ei hakanud ka varem keegi hõlma, kui ta tegi seda vaikselt ja ei jätnud endast laga maha. Veel vähem pöörati tähelepanu matkaseltskonnale, kes kusagil pärapõrgus lõkketule ääres lonksukese külmarohtu pruukis, aga seadus olevatki seesuguste tegelaste „kaitseks“.

Praegu kehtivas seaduses on veel üks kummaline selgitus – avalikult võib alkoholi tarbida, aga see ei tohi häirida kaaskodanikke. Mis termin on „häirima“, et seda saaks seaduses kasutada? Meeter on meeter ja kilogramm kilokramm, kuid piir, millal kedagi häiritakse, on küll väga ähmane. Ühte inimest võib häirida ainuüksi õllepudeli nägemine, teisele võib lärmav ja lagastav seltskond lausa meeldida.

Sellest lähtuvalt ei saa ma ka aru, kuidas uus korrakaitseseadus politsei töö lihtsamaks teeb. Keegi ei keela mul ju võtta toru ning helistada 110 ja teatada: mind häirib pargipingil õlut joov seltskond. Patrull tuleb sündmuskohale, aga kohapeal selgub, et see seltskond joob kolme peale vaid üht õlut ja istub vaikselt. Politsei on ressurssi raisanud, aga mind ei saa isegi asjatus väljakutses süüdistada, sest mina saan ju ka rauda raiuda: mind häirib see, et nad kolmekesi ühte õlut joovad.

Lühikest iga, korrakaitseseaduse kehtiv redaktsioon.

Aivar Ojaperv