David Copperfieldi isiklik elulugu
Just niisuguse pealkirjaga film on kinodesse jõudnud ja kes arvab või loodab, et tegemist on mustkunstnik David Copperfieldiga, see paraku eksib ja peab pettuma. Film on valminud Charles Dickensi romaani ainetel ja tegemist on komejantliku kostüümidraamaga.
Margit Adorf
Dickens kirjanikuna on tuntud kui jubedate olude kirjeldaja ja ühiskonnakriitik. Vaesus, ülekohus, hirmsad piinad – selle kirjeldamine on Dickensi leivanumber ja nendest ei pääse ka siinses filmis. Ometi ei saa öelda seda, et ta oleks üdini tumemeelne ja traagiline, tema lugudes oli alati lootuskiir ja romaanid polnud ainult suur hädaorg. Dickens jagas tegelastele heldelt seiklusi ja vürtsitas oma lugusid satiiriga.
„David Copperfieldi“ kuulub komöödiate ritta. Loo jutustab nimikangelane ise, David Copperfield (Dev Patel). Alguses on ta poisike, kes elab üsna jõukal järjel. Kuid pärast seda kui ema abiellub uuesti ja mängu tuleb kuri võõrasisa Murdstone (Darren Boyd) satub poisike dickenslikku põrgusse, klaasitehasesse, kus kalgid südametud kapitalistid kurnavad lapstööjõudu, koheldes neid halvemini kui tänavakoeri.
Väikese Davidi eest pannakse hoolitsema kelmide pere eesotsas härra Micawberiga (Peter Capaldi). See on klassikalise paljulapselise pere isa, kes iial tööl ei käi ja kelle naisel on alailma uus titt rinna otsas. Nii saabki väikesest Davidist selle sulleripesa ülalpidaja. Aastad mööduvad, kuni ühel päeval saabub teade ema surmast.
Davidi jaoks on see murdepunkt, ta põgeneb Londoni klaasitehasest ja jõuab oma tädi Betsey Trotwoodi (Tilda Swinton) juurde. David on selleks ajaks juba noor mees, tädi aga üsna heal järjel ja saab, kuigi esmalt vastumeelselt, noormehe oma eestkoste alla võtta.
Betsey juures elab veel veidrik härra Dick (Hugh Laurie), kellel on kinnisidee kuningas Charles I-ga. Temaga leiab aga noor David kohe ühise keele. Sellega on filmi sündmustik aga alles esimeses veerandis ja lugu õigupoolest algamas…
Tegelasi on selles loos väga palju, sündmuste keeris on ohjeldamatult kirju, dialoog terav, kostüümid paitavad silma ja näitlejad esitavad oma rolle suure lustiga. Need, kes lähevad filmi vaatama ainuüksi sellepärast, et seal mängivad Tilda Swinton ja Hugh Laurie, ei pea pettuma.
Siiski võin üsna kindlalt öelda, et see film ei ole igale maitsele. Tõenäoliselt meeldib see rohkem neile, kes harilikult eelistavad kinole teatrit. Samuti julgen väita, et linateos peaks hästi meeldima ka neile, kes harilikult eelistavad raamatuid lugeda ja ei soovi romaanide filmiversioonidest midagi kuulda.
Filmi režissöör Armando Iannucci on linale toonud tõelise plahvatuse ja väga hästi ära tabanud dickenslikku lopsakust, tegelaskujude karikatuursust ja situatsioonikoomikat. Ta on Dickensi tegelased elama pannud ja publik saab kaasa tunda ka kõige pisema rolliga kõrvaltegelasele.
Kes ei ole sattunud filmi aluseks olevat romaani lugema – eesti keeles on see ilmunud Eesti Päevalehe romaaniklassika sarjas 2007. aastal, tõlkinud Lia Rajandi.
Romaani puhul arvatakse, et sellesse on Charles Dickens sisse kirjutanud palju isiklikku elulugu, kuigi tegemist ei ole siiski puhta autobiograafiaga. Dickens nimetas just seda romaani oma loomingu seast suurimaks lemmikuks.
David Copperfieldi isiklik elulugu toob vaataja ette tegelased, kes elavad 19. sajandil, ometi on nende probleemid, tunded ja ajendid täpselt samasugused nagu tänapäeva inimestel. Midagi ei ole muutunud inimloomuses.
Kui soovite vaadata intelligentset komöödiat, mis paneb kaasa mõtlema ja mõne koha pealt ehk kergelt ka ärritab või pakub äratundmisrõõmu, siis seadke sammud kino poole. Kokkuvõttes saate selle filmi vaatamisest positiivse emotsiooni, lool on lausa muinasjutuliselt õnnelik lõpp.
Loo tegelased hr Dick (Hugh Laurie), David Copperfield (Dev Patel) ja Betsey Trotwood (Tilda Swinton). Foto: pressimaterjalid
