Debüüdisoovitusi PÖFFilt
Sel reedel algab 27. Pimedate Ööde Filmifestival, mis kestab 19. novembrini.
Margit Adorf
Festivali kava on kirju ning valiku peab igaüks tegema oma maitse järgi. Programmis on muidugi selliseid filme, mis on kindla peale minek, kuid palju on ka niisugust, mille puhul on puhas õnnemäng, kas sulle läheb selline film peale või mitte. Kõige raskem on alati valikut teha debüütfilmide seast ja eriti veel niisugusel juhul, kui tegemist on esilinastusega. PÖFFi debüütide programmis aga enamasti just sellised värsked filmid ongi, mida kuskil varem pole olnud võimalik näha.
Sel aastal on mul olnud võimalus suurem osa debüüte ära vaadata ja seepärast teen mõned nopped just nende seast. Kahjuks Eesti „Mo Mamma“ on mul veel nägemata, kuid see jõuab ilmselt pärast festivali nagunii ka kinolevisse.
„Härra ja proua Stodola“
Debüütide seas on kindlasti üheks huvitavaks linateoseks Tšehhi ja Slovakkia koostööfilm „Härra ja proua Stodola“, režissööriks Petr Hátle, kes on varem teinud dokumentaalfilme. Oma esimese mängufilmi aluseks valis ta Tšehhimaad 2000ndate alguses vapustanud sarimõrvarite loo, kus abielupaar Dana ja Jaroslav Stodolovi tapsid ja röövisid vanureid. Enne tabamist jõudsid nad teise ilma saata kaheksa eakat inimest, kokku süüdistati neid 17 erinevas kuriteos. Hátle uuris põhjalikult roimapaari kuriteotoimikut ja kirjutas selle põhjal filmi, kus edastatakse justkui kuriteopaari enda suhtelugu. Filmitud on seda vägagi dokumentaalses laadis, käsikaameraga. Hátle on suutnud edasi anda väga vahetu meeleolu ja tema lähenemine sarimõrvarite omavahelisele suhtele on kindlasti märkimisväärselt huvitav.
„Kõik loksub paika“
Üheks filmiks, mida debüütide seast eriliselt soojalt soovitan ja seda eriti just naistele ning ka õrnema hingega meestele, on saksa näitlejatari Aylin Tezeli debüütfilm „Kõik loksub paika“, kus Tezel mängib ka ise peaosa. Naispeategelane on selles loos hiljuti lahku läinud mehest, kellega suhte purunemist ta ei suuda kuidagi endale andeks anda, seda enam, et lahkumineku algatajaks oli tema ise. Kaotusvalust ülesaamise käigus reisib ta Šotimaale, kus kohtub juhuslikult meeldiva mehega, kes tegelikult on ka ise samal ajal emotsionaalses kriisis. Mees ei ole sugugi mingi ingel, vaid pigem jube lits ja joodik, vabandust väljenduse pärast.
Aga seda kõike naispeategelane esialgu ei tea ja mine tea, kas hiljem saabki teada ja kas see ongi oluline. Oluline on see, et koos veedetud ööpäev jätab mõlemasse sügava hingelise jälje ja õige mitu kuud hiljem kohtuvad nad Londonis, kus naisel on tulemas kunstinäitus. Mees on samuti loomingulise tööga seotud – ta on muusik, või vähemasti püüab olla muusik, kuigi see teekond läheb tal üle kivide ja kändude.
Film on kauni visuaaliga, seal on lummavaid looduskaadreid, aga kindlasti on seal silmapaistvalt sisutihe, täpne ja intelligentne dialoog ning kandvad pausid. Ma üldiselt hoian eemale igasugustest sellistest filmidest, millele pannakse juba reklaamides tempel, et tegemist on indie-filmiga, kuna minu jaoks tähendab see halba näitlemist, kehvapoolset stsenaariumit ja lämmatavat igavust. Aga Aylin Tezelil on õnnestunud luua väga hea tunnetusega ja hästi läbi komponeeritud, heade näitlejatöödega nauditav film neile, kes soovivad näha mingit sellist lugu, mis tuleb südamest. Minule jäi seda filmi vaadates mulje, et Tezel on selle loomise juures olnud ihu ja hingega ja see töö on kandnud vilja – tema debüüt tasub vaatamist, võtke plaani!
„Otsad lahti“
Skandinaavia krimilugude sõpradele võiks soovitada debüütide seast Suurbritannia filmi „Otsad lahti“, rootsi juurtega režissööridebütandilt Caroline Ingvarssonilt. Tema on aluseks võtnud rootsi krimikirjaniku Håkan Nesseri loo, mis räägib naisest, kellele tasapisi kohale jõuab, et tema pikaaegne abikaasa on tõepoolest korgijoogiga uimastanud ja hiljem vägistanud ühe noore neiu. Lugu muutub naise vaatest edasi arenedes veel kriminaalsemaks, kuid siinkohal ma ei taha liialt sisu avada. Håkan Nesseri loomingut on korduvalt tõlgitud ka eesti keelde ja kui see film peaks teile meeldima, siis saate kinoloole lisaks ka sama kirjutaja raamatuid veel lugeda. Film on tehtud rahulikus klassikalises laadis, korralikud näitlejatööd, huvitavalt arenevad sündmused. Pigem ütleksin selle kohta, et korralik keskmine film, aga kui võtta arvesse seda, et tegemist on Ingvarssoni jaoks esimese lavastajatööga, siis väga korralikult tehtud ja õnnestunud. Küps film, mitte alles algaja katsetus.
„Vaikne teenijanna“
Viimane, keda jõuan täna debütantide seast soovitada, on ülaltootud autoritest kõige noorem, üsna värskelt Londoni filmikooli lõpetanud Miguel Faus, kes tuleb PÖFFile hispaaniakeelse ja Hispaanias aset leidva tegevustikuga filmiga „Vaikne teenijanna“. See on hästi klaari ja selge, kirkavärvilise visuaaliga lugu üksildasest teenijannast, kes peab terve suve orjama ülirikkaid hispaania kunstikollektsionääre. Ta ongi selle pere ainus teenija ja peab tegema kõike alates auto pesemisest ja aluspesu triikimisest kuni toiduvalmistamise ja serveerimiseni.
Tasapisi rullub ekraanil lahti lugu sellest, kuidas rikas pere tegelikult sisimas põlgab teenijanna Anat. Kuni naine on alandlik ja koogutab, seni jääb mulje, et pere suhtub ju temasse väga hästi. Kui Ana aga hakkab vaikselt mingitest piiridest üle astuma, siis selgub kiiresti nn ülemklassi tõeline pale. Seejuures ei ole tegemist mingite niisuguste mõeldamatute asjadega, mida pereliikmed ise ei teeks, kuid kui teenijanna sama proovib, siis tema puhul on see taunitud.
Film näitab peenelt kaasaegset orjastamist, mis pealtnäha on ju ehk isegi ihaldusväärne. Palja ju makstakse ja elada saab peenes villas. Aga pinna all luuravad koletised. Huvitav film neile, kes armastavad psühholoogilisi draamasid.
Meeldivaid festivalielamusi kõigile, kes PÖFFil publikuna osaleda kavatsevad!
