Eesti ei ole nii rikas, et saaks lubada matemaatikaga mitte arvestamist
Hiljuti avaldas riigikontroll raporti Keskerakonna eelmistel Riigikogu valimistel edu toonud tasuta ühistranspordi eesmärkide täitmise kohta. Tulemused ei olnud üllatavad. Tasuta ühistranspordi majanduslik läbikukkumine oli ette teada. Kaalukausile asetati aga eesmärk panna inimesi isiklikust sõiduautost loobuma ning rahvast enam bussiga liikuma. Ka see eesmärk kukkus läbi.
Tuleb igaks juhuks märkida, et vaadeldav periood ei puuduta koroona aega, mil olukord ongi erinev võrreldes sellele eelneva normaalsusega. Hindamisele kuulus vahemik 2017–2019.
Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu otsus maakonnas tasuta bussisõitu mitte kehtestada sai toona palju kriitikat. Oleme sellele teemale kulutanud tunde, päevi ja nädalaid, vaielnud ja arutlenud, palunud riigilt nullpileti rakendamise asemel kompenseerida Virumaal tasuta sõit tegelikele vajajatele – pensionäridele, kooliõpilastele ja puuetega inimestele. Maanteeameti ja ministri poolt ei leidnud toona see ettepanek kahjuks toetust.
Pakkusime sarnaselt Raplamaa omavalitsusjuhtidelegi, et ühtlase tasuta bussisõidu asemel võiks kasutada vahendeid ühistranspordi liinivõrgu tarbeks ning lisada väljumisi, koheldes seeläbi võrdselt kõiki maakonna omavalitsusi. Asjatult.
Riigikontrolör Janar Holm tõdes pärast auditi valmimist samuti, et olukorras, kus kulud 0-eurose piletihinnaga jätkumiseks tõusevad igal aastal oluliselt, on asjakohane küsida, kas Eesti suudab sellist süsteemi üleval pidada. Ning lisas: „Võimalik, et raha tuleks suunata hoopis liinivõrgu sobivamaks muutmiseks ning tagada 0-eurose piletihinnaga sõit ainult neile, kellele see on toimetulekuks hädavajalik.“
Tegime täpselt sama ettepaneku juba aastaid tagasi. Kui palju miljoneid selleks kulus, et samale tõdemusele jõuda? Eesti ei ole nii rikas riik, et matemaatika tõdesid praktikast tagantjärele tarkusena järeldada.
Riigikontrolör tõi välja vaid ühe positiivse poole pealt esitatava fakti, et ühistranspordi kasutajate osakaalu vähenemine vähemalt paariks aastaks peatus. Kuid ka siin võib tegemist olla silmamoondusega, sest auditis tuuakse esile, et oma mõju võib olla asjaolul, et varem statistikas kajastamata sõitjad ja sularahaarveldajad pidid uue süsteemi järgi hakkama nüüd statistikasse minema. Seega ei pruukinud isegi nii madal eesmärk, ehk bussireisijate arvu langemise peatumine, realiseeruda.
Kogu tasuta ühistranspordi süsteemi väljatöötamine ja selle järelmid on külvanud vaid segadust ja ebavõrdsust. Pikad vaidlused, kust algab liini puhul maakonnaliiniks tõlgendamine ja mis kuulub linnaliinide hulka, on tülli ajanud mitmeid ametnikke ja omavalitsusi. Lisaks on ebavõrdne olukord, kus Rakvere doteerib oma linnaliine oma eelarvest, kuid umbes samasuurune üksus Võru saab kasutada eraldatud vahendeid muudeks tegevusteks, kuna tema sõidud maksab kinni riik.
Süsteem peab mitte ainult olema, vaid ka näima aus ning kui ka argumenteerida, et juriidiliselt on kõik korrektne, siis näilisuse ja muljetega on sootuks teised lood. Milleks väikeses Eestis sellist olukorda üldse võimaldada, on samuti kehva juhtimise küsimus.
Lõpuks ometi on võetud tasuta ühistransport teemaks ning loodetavasti algab vigade parandamise periood. Palju halba on aga korda saadetud: kommertsvedajad pankrotti läinud või liine sulgenud, erinevad omavalitsused saanud ebavõrdsust kogeda, ka elanikud on sõltuvalt asukohast saanud ebavõrdse kohtlemise osalisteks.
Maksumaksja on maksnud nullkasulikkusega nullpileti süsteemi eest 2017. aastal 21,9 miljonit eurot, 2019. aastal 43,1 miljonit eurot, tänavu kulub selleks 52,1 miljonit ning Transpordiameti prognooside kohaselt peaks aastaks 2024 minema tasuta ühistransport maksumaksjale maksma 64,6 miljonit eurot.
Tegeleme aga matemaatikaga tagantjärele. Riigikontroll on välja arvutanud, et aastal 2019 oli ühe maakondliku bussiliini ühe reisija keskmine kulu sõidu kohta 6,31 eurot, kuid leidus ka liine, kus ühe sõidu ja liini reisija kulu oli üle 100 euro (selle summa eest saaks liinibussiga Kiievis edasi-tagasi ära käia ja jääks veel ülegi).
Tegelikkuses jäävad enamus maakonnasiseseid liine ju üsna lühikesteks distantsideks, kus pileti omahind enamasti alla euro ning võib vaid ette kujutada, kui suured on käärid, kus umbes 8 km liini läbimine reisija kohta maksis riigile keskmiselt 6,31 eurot. Kui riigil on raha küll, miks ka mitte. Eesti ei ole aga nii rikas.
Einar Vallbaum,
Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees
