Eesti juurtega lapsstaar Mad Maxis
Eelmisel nädalal jõudis kinodesse „Furiosa: Mad Maxi saaga“. Ühena peaosalistest teeb seal rolli Alyla Browne, kes mängib noort Furiosat. Ta on tõusev täht Hollywoodi maailmas.
Margit Adorf
Enne filmi vaatamist ma ei teadnud seda, et Alyla ema on eestlanna Tiina. Seega täiesti neutraalselt pinnalt hinnatuna ma ütlesin kohe pärast filmi nägemist, et Alyla on selle filmi suurim staar, tema rollitäitmine on parem kui Anya Taylor-Joy või Chris Hemsworthi oma.
Oma osa on selles kindlasti aga ka tehisintellektil, sest filmis on Alyla Browne’i ja Anya Taylor Joy’ näojooni kokku sulatatud, et nad näeksid sarnasemad välja. Filmi alguses on tehtud selline tehisintellekti trikk, et Alyla näol on 35% Anya näojooni, hiljem on Anya näol 20% Alyla näojooni. Eks see mängib kaasa, et lapsstaari rolliesitus tundub eriti muljetavaldav, kuid Alyla Browne on juba enne „Mad Maxi“ mitmetes sarjades, seejuures väga heades sarjades ja suurte staaride kõrval, kaasa teinud. „Mad Maxist“ saab tõenäoliselt aga tema läbimurre suurde kinno.
Me eestlased mäletame siin maailmanurgas Mena Suvarit, kelle vanaema oli Eestist pärit ja kes tegelikult USAs mingiks väga tuntud tegijaks ei tõusnud. Minu ennustus on, et Alyla Browne lendab kõrgemalt ja särab kirkamalt. Ja lisaks on ta rohkem eestlane kui Suvari. Mida ta on seni teinud?
Tiina, kelle kohta internet väga palju välja ei anna, kolis mingil eluhetkel Austraaliasse elama. Seal kohtas ta Neville Browne’i, kellest sai Tiina abikaasa ja laste isa. Alyla sündis 2010. aastal Sydneys, tol ajal kasvasid peres juba õed Xanthe ja Aviva. Õige pea pärast Alyla sündi kolis pere USAsse, kuna Neville töö viis teda sinna. Alyla isa Neville Browne sai edukaks plastpudelite taaskasutuse valdkonnas, tema rajatud on maailma suurim plastpudelite ümbertöötlustehas CarbonLite Recycling.
Pere vanemad lapsed on samuti tegelenud näitlemisega, õed käisid Beverly Hillsi näiteringides ajal, mil Alyla selle jaoks veel liiga noor oli. Näitlemise juurde viis Alyla tema ema Tiina, kui Alyla oli 6-aastane ja nad olid taas kolinud Austraaliasse. Alyla alustas väikeste rollidega reklaamides, tema esimene suurem roll oli 2019. aastal, 9-aastasena, Austraalia hinnatud krimikomöödias „Mr Inbetween“. Alyla on oma ema kohta ühes intervjuus öelnud, et ilma oma emata ei oleks ta praeguseks saavutanud seda, kuhu on jõudnud. Alyal ütleb, et ema oli tema karjääri osas ambitsioonikam kui ta ise. Ema on Alylasse sisendanud eneseusku ja teda innustanud.
2021. aastal mängis Alyla draamasarjas „Nine Perfect Strangers“ Nicole Kidmani tegelaskuju Masha Dmitrichenko tütart, 2023. aastal aga oli tema osaks Austraalia telesarja „The Lost Flowers of Alice Hart“ (väga hea sari, soovitan palavalt) nimitegelase Alice kehastamine lapsena. Selle sarja megastaariks oli Sigourney Weaver, kes mängis Alice vanaema. Alyla Browne nomineeriti selle rolli eest parima noore näitleja tiitlile. Alyla on teinud kõrvalosa ka režissöör George Milleri romantilises ulmefilmis „3000 aastat igatsust“, mille peaosades mängisid Tilda Swinton ja Idris Elba.
Alyla suurimaks tugevuseks on see, et ta oskab rolli edasi anda ka ilma dialoogita. Tema olekus ja ilmes on see tugevus ja veenvus, mis paneb tema tegelaskujudele kaasa elama. Kui Alyla perel ja tal endal on sitkust, et kuulsuse koormat kanda, siis on meil peatselt põhjust mõnelgi korral Hollywoodi filmidele kaasa elada seetõttu, et seal otsapidi eestlane eesotsas särab.
Aga mõni sõna ka uuest „Mad Maxist“. Režissööriks on filmil George Miller, kelle elutööks „Mad Maxi“ filmid ka on. Esimene sellenimelistest filmidest tuli suurtele kinoekraanidele 1979. aastal, peaosas noor Mel Gibson.
Minu isiklikus edetabelis on seni parim „Mad Maxi“ film eelmine, 2015. aastal ekraanile tulnud „Mad Max: Fury Road“, seekordne nii suurt katarsist ei pakkunud kui eelmine, seda peamiselt palju nõrgema stsenaariumi tõttu. Kuidagi igavavõitu oli see Furiosa lugu, kuigi tagaajamisstseenid olid ju väga ägedad ja muljetavaldavad ning pingelisi stseene oli kuhjaga, kuid filmi teine pool kippus liiga hõredaks jääma. Eriti häiriv oli seekord Chris Hemsworthi kehastatud Dr. Dementus, see roll tundus liialt rabe ja läbimõtlemata. Ka Ana Taylor Joy täiskasvanud Furiosana jäi pinnapealseks, hoolimata rohkest silmailust oleks tahtnud veidike rohkem sügavust sellesse loosse. Aga ilmselt on see irin tekkinud vaid seetõttu, et eelmine kord võttis „Mad Max“ tõesti pahviks oma lopsakusega. Uus osa ei ole ju üldse halb, kuid ei ületa eelmist. Kindlasti tasub seda vaadata pigem kinos suurelt ekraanilt kui kodus väiksemalt.
Ahjah, kas peaks sisust ka veidi rääkima? Ulmelises apokalüptilise maailmas võitlevad ellujäämise nimel veel üksikud inimkillud, klannid on omavahel viimaste eluspüsimiseks vajalike ressursside pärast pideval sõjajalal. Noor Furiosa satub barbarite lõksu ja ta viiakse tuhmivõitu, kuid sitke klannijuhi Dr. Dementuse saagiks. Dementus tapab Furiosa ema, tüdruk vannub kättemaksu. Läbi piinarikka täisealiseks kasvamise ja olelusvõitluse see tal filmi lõpuks ka õnnestub. Vahepeal on palju laipu, vaklu ja tagaajamist. Film ei ole soovitatav väikestele lastele ja nõrganärvilistele.
