Eesti matus Soome moodi
PÖFF hakkab selleks korraks läbi saama, eeloleval nädalavahetusel jõuab veel filme vaatama, eri võistlusprogrammide võidufilmide seansid on kavas pühapäeval, 24. novembril.
Margit Adorf
Kui teil on PÖFFi filmide trükitud brošüür, siis sealt te pühapäeval seda filmi ei leia, mida ma nüüd soovitama hakkan, aga see film on kavas Tallinna Solaris kino Saku saalis kell 21:15. Trükikavas on selle koha peal „Tulnukas ehk Valdis…“, aga digitaalses kavas on see asendatud festivali jooksul väga populaarseks osutunud Soome komöödiafilmiga „100 liitrit koduõlut““ (100 litra sahtia“).
Filmi rahvusvaheline esilinastus toimuski Tallinnas PÖFFil ja ma ei saa hetkel lubada, kas see film jõuab hiljem meie kinolevisse või videolaenutusse, aga kui jõuab ja te festivali ajal seda vaatama ei pääsenud (saalid olid selle filmi puhul mitmel korral välja müüdud), siis jätke meelde ja vaadake. Seda muidugi juhul, kui teile meeldivad jaburad komöödiad, mis balansseerivad sotsiaalporno piirimail, a la „Klassikokkutulek“ või „Eesti matus“. Viimatimainitu küll ei olnud teab mis hea film, arvan, et soomlaste õllelugu on kordades parem, aga igal juhul on neil kahel ühiseid jooni.
Muuseas, Soomes ei ole film veel kinodesse jõudnudki, maailmaesilinastus oli oktoobrikuus Itaalia festivalil, novembris on see Tallinnas, kuid soomlased ise veel linastuskuupäevasid ei teagi. Nii et on lootust, et ehk ikka jõuab ka meie kinolevisse.
Filmi tegevustik toimub Soome kolkakülas Sysmäs, kus elavad keskealised õed Taina (Pirjo Lonka) ja Pirkko (Elina Knihtilä), kes tegelevad isatalus iidse retsepti järgi soome koduõlle sahti tootmisega. Eks see on rohkem selline põlve otsas valmistamine, mingit erilist ärikasumit nad oma tegevusega ei teeni, sest esiteks jäävad nende kliendid neile alailma võlgu ja teiseks kipuvad õed oma toodangu enne müüki jõudmist ära jooma. Taina on pisut korralikum ja ihkab sisimas karskemat elu, Pirkkol aga on silmamunad juba kollaseks tõmbunud suurest sahti manustamisest ja filmi lõpus nõustub ta viimaks ravile minema.
Alguse ja lõpu vahele mahub aga hulk vägivallategusid, äpardusi ja õnnetusi, kogu kirju tegelaskond on täismaakad, robustsed külajoodikud, kel lisaks omavahel territooriumi jagamine, kes kus ja kellele või mida müüa tohib. Filmis on maffialoo elemente, kuid kogu kupatus püsib siiski koos komöödia sildi all. Võin lubada, et lugu on naljakas, kui te oskate naerda joomahullude elu üle, ilma kõrvalmõtteta, et tegelikult on see kõik ju väga traagiline.
Pärast väikest sissejuhatust läheb lugu käima sellest, et maal elavatele õdedele saabub külla linna kolinud kolmas õde Päivi (Pihla Penttinen), kes hakkab peatselt abielluma kunstnikust kaasa Nestoriga. Ta soovib õdedelt tellida 100 liitrit koduõlut, pulmad on umbes-täpselt nii lähedal, et kui märjuke kohe käima panna, siis saab see õigeks ajaks valmis. Venitama jäädes on juba lootusetult hilja, sest šahti valmib umbes-täpselt kolme nädalaga. Kalli kraami käimapanekuga õed hilja peale ei jää, kuid ühel päeval on sahti valmis ja nii hea, et niisugust ei ole Taina ja Pirkko iial varem teinud.
Mekkimisele järgneb korralik pralle ja järgmisel päeval või ehk mitu päeva hiljem, kes sellest täpselt aru saab, on täiuslik sahti viimse piisani otsas. Nüüd läheb jamaks, sest umbes 24 tunniga peavad õed kuskilt hankima 100 liitrit koduõlut, sest uut nad teha ei jõua. Suurem osa filmi tegevustikust kajastabki erinevaid sekeldusi ja äpardusi, mis kaasneb puuduoleva õlle hankimisega. Õdedele tuleb sel teekonnal appi külamees Hauki Hikkanen (Ville Tiihonen), kes on kõrvuni armunud robustsesse Pirkkosse ja valmis naise nimel tegema kõike. Ta ise on võimuka kolkadaami kõrval paras tossike, kuid siiski positiivne kangelane ja äratab vaatajas sõbralikku kaastunnet.
Film ei lähe liiga labaseks, hoolimata sellest, et tegelased end kohati mäluauku joovad, alailma pohmellis värisevad, kõht on rohkest õllest lahti ja arveteklaarimisel lähevad käiku nii kaikad kui terariistad. Tempo on pidevalt üleval ja asjata rõvedamatel kohtadel venitama ei hakata, tegelastel pole selleks mahti, tuleb end puhtaks kloppida ja edasi rühkida. Karakterid on värvikad, igaühel on oma kindel iseloom ja kõigile kolmele peategelasele saab kaasa elada. Puudu pole ka pahad-pahad, nilbete naljadega vastikud vanamehed, eesotsas konkurent Paavoga, kellel lõpuks veab, et ellu jääb. Mingi õlle õed lõpuks läbi häda ja viletsuse pulma kohale toimetavad, kuigi see ei ole enam nii perfektne kui nende endi valmistatu. Iga tegelane leiab filmi lõpus oma õnne ja vähemalt see seiklus saab helge punkti.
Tegemist on raju ja hoogsa kolkamäruliga, kogu tegevustik ongi filmitud Sysmä piirkonnas ja väga poeetiliselt on edasi antud ka sahti valmistamist. Film on kunstiliselt kaunilt üles võetud ja võib ennustada, et see jõuab Soome filmide klassika varasalve, mille võlu ei tuhmu veel aastategi pärast. Režissöör Teemu Nikki on teinud väga korraliku, aplausi vääriva filmi. Kas see ka PÖFFil mõne preemia nopib (linastub põhivõistlusprogrammis), seda ma ei oska artikli kirjutamise ajal veel ennustada, kuid võin vast kindlalt väita, et alles oma kinotee alguses olev film, nopib see tuleva aasta jooksul kindlasti mitmeid auhindu.
Muuseas, kui peaksite minema Soome reisile, siis tasub sahtit mekkida. Näiteks Satakunta Kullervo nimelist rukki-sahtit saab osta hästivarustatud Alko kauplustest ja õllerestoranidest. Sahti on tavaliselt umbes 7–8% kange ja võib olla kergelt banaanise mekiga. Hoiatuseks olgu öeldud, et eestlase jaoks maitseb sahti nagu pahaksläinud kali ja tekitab kohutavalt kõhugaase. Selles osas on film isegi väga tagasihoidlik, kuigi mingil määral sahti mõju inimese seedekulglale siiski kajastatakse. Hea film, kindlasti tervislikum kui sahti, sest naer on tervisele kasulik! Soovitan.
