Eesti mütoloogilised tegelased on pigem omaküla mehed kui pühad jumalad

„Inimestel on tänini kombeks mütologiseerida kõiksugu nähtusi, aga ka silmapaistvaid inimesi. Omalaadseks mütoloogiliseks kujuks on meil näiteks president Lennart Meri. Minu meelest on see ainult tore. Ilma mütoloogiata oleks igapäevaelu palju hallim ja ilmetum,“ sõnas kultuuriloolane ja folklorist Marju Kõivupuu oma äsjailmunud raamatu „Eesti mütoloogia algajale“ esitlusel.

Kaire Kenk

„Eesti mütoloogia on suuresti meie rahva, põlluharijate-karjakasvatajate nägu. Maarahva nägu, mida alates orienteeruvalt 13. sajandist hakkas mõjutama kristlik kultuur,“ ütles Kõivupuu.

„Me vajasime ka müüte valguse, pimeduse ja koiduajast, see andis meile usku ja lootust rahvusena. Inimene vajab müüte. Miks muidu erinevate rahvaste mütoloogiad püsivad ja inspireerivad tänaseni kunstnikke, kirjanikke, heliloojaid? Müüdid on toredad, nad aitavad meil moel või teisel elada, pakuvad kõigis vanuses inimestele loomingulist inspiratsiooni ja mõttelendu. Maailm ilma müütideta oleks värvitu, hall ja igav nagu see oli algselt Ellen Niidu lasteraamatus „Suur maalritöö“,“ jätkas ta.

Kas eestlaste rohked uskumused on seotud meie pika ja verise ajaloo ning vaevalise ja halli nõukaaegse elu-oluga? „Ma arvan, et see on seotud ikka inimeseks olemisega. Aga kindlasti on meie ajalugu jätnud jälje ka meie müüdiloomesse, olgu need müütilised peninukid, halltõve ja katku haigusvaimud või nõukogudeaegsed jutud lasteröövidest, et nad verest tühjaks imeda või inimliha-vorstivabrikutest. Samas on iga ajastu loonud ka midagi ilusat, midagi püsivat ja positiivset, mis on aidanud keerulised ajad üle elada,“ usub Kõivupuu.

Kust leidis folklorist oma raamatusse materjali? „Eesti Rahvaluule Arhiivis on muljetavaldavad kogud ning eks ma ise olen ka välitöödel palju käinud. Lisaks rahvasuust kogutud materjalile ka vanad ajalehed, kirikuvisitatsioonide protokollid, baltisakslaste memuaarid, kaasaegne sotsiaalmeedia ning rahvapärimusel põhinev autorilooming. Kui ajaleht „Postimees“ hakkas ilmuma, siis papa Jannsen ikka kirjutas toredaid näiteid tuues, et eesti inimene on üks parajalt ebausklik tegelane,“ lausus Kõivupuu, lisades, et see tundub kehtivat ka tänapäeval.

Kultuuriloolane nentis, et mütoloogiat leiab nii C. R. Jakobsoni kunagistest looduslooõpikutest, M. J. Eiseni mälestustest, aga ka meie oma eesti kirjandusest. „Villem Grünthal-Ridala, Marie Under – terve meie kultuurilugu on mütoloogiast läbi imbunud. Kaasaegsetest kirjanikest Enn Vetemaa oma „Eesti näkiliste välimäärajaga“ ja muidugi Andrus Kivirähk oma „Rehepapiga“. Ta on suurepäraselt ära tabanud, kuidas me oma mütoloogilisi tegelasi armastame. Samas on Eesti mütoloogia piirkondlikud erinevused vägagi tuntavad. Juba keel, mida Põhja-Eestis ja Lõuna-Eestis räägitakse, on ju erinev,“ sõnas Kõivupuu.

Millest raamat kõneleb?

„Eesti mütoloogia algajale“ tutvustab populaarses võtmes eesti mütoloogilisi tegelasi, keda kohtab rahvajuttudes, muistendites ja muinasjuttudes, kohalugudes ja ütlustes, kirjanduses ja näitelaval. Mõnest omaaegsest uskumusolendist on aja jooksul saanud lastehirmutis, teised tukuvad arhiivi talletatud pärimuse seas, kust nad aeg-ajalt lühemaks või pikemaks ajaks üles äratatakse.

Raamat on jagatud teemadeks. Käsitletakse meie maailmapildi olulisemaid müüte: maailma loomist, inimese ja ühiskonna tekkimist, ning suhteid maise ja üleloomuliku vahel. „Muinaseestlaste maailm sündis imelinnu munast. Minu meelest väga ilus motiiv, mida teistel läänemeresoome rahvastel pole,“ leiab Kõivupuu.

Tänapäeva müütide hulka käivad kõikvõimalikud kuulujutud, fiktsioonid, põhjendamata argiarvamused jms. „Kodu oli ja on eestlase jaoks mütoloogiline paik. Igaühel meist on kodus ju mõni vanavanematelt päritud või veelgi vanem ese, mis seob meid varasemate põlvkondadega. Või mõni rituaalne ese, millelt loodame rammu juurde või kaitset kurja eest. Vanad eestlased kandsid kaelas loomahambaid või -küüsi, meie taome talumaja uksele kodu kaitseks hobuseraua. Või usume, et äralõigatud sõrme- ja varbaküüned tuleb hoolikalt ära hävitada. Telerile tuleb linik peale panna ja raamatut ei tohi panna avatuna, selg ülespoole, lauale või öökapile, sest muidu keegi pahalane tuleb ja tegeleb nendega sel ajal, kui inimene on ära!“

Eestlaste narratiivid

Miks meie mütoloogias on vägilased alati pisut lihtsameelsed? Kalevipoeg ju polnud eriti nutikas? „Folklooris paraku kipub olema jah, et mida suurem kogu, seda pisem mõistus ja kohtlasem olemine. See suhtumine on kandunud üle ka loomadele – ega karu muinasjuttudes pole ka kuigi tark. Kalevipoeg ja Suur Tõll plaanivad küll päris õigeid asju, aga paljud asjad ei taha kuidagi õnnestuda. Võib arvata, et sellise uskumuse taga on ürgsed arusaamad pool-metsikutest n-ö kultiveerimata saatürlikest olenditest. Eestlane kipubki olema ebausklikum kui tema naaberrahvad,“ usub folklorist.

„Kirjutan just samateemalist lühilugude saja Tuglas-Seura väljaandele. Eestlaste rahvuslik iseolemise narratiiv on alates C. R. Jakobsoni „Kolmest isamaa kõnest“ üles ehitatud muistsele õnnelikule kuldajale. Muistse kuldaja lõpp saabus selle müüdi kohaselt siis, kui Eesti alale jõudsid ristisõdijad, kes tule ja mõõgaga kehtestasid siin uue korra ja uue usu,“ lausus kultuuriloolane.

„20. sajandi Euroopas alanud ilmalikustumine ning Nõukogude okupatsioon koos ateistliku ilmavaate propageerimisega süvendas kiriku- ja saksavastasust veelgi. Rahvuslikku identiteeti ja iseolemise lugu aga aitas toita ja (taas)luua kõik see, mis oli peidus rahvaluule arhiivis ja vanemate põlvede meeles ning mälus. Taasiseseisvunud Eestis on sõna- ja mõttevabadus ning nii idast kui läänest uhkav uusvaimsus ja esoteerika, mis nõukogude ajal oli samuti keelatud maa, leidnud soodsalt rammusa pinnase. Arvan, et just Venemaal väga populaarne müstika ja uusvaimsus on meid üksjagu mõjutanud. Isegi telesaadete, näiteks „Selgeltnägijate tuleproov“ jms loomisel,“ mõtiskles Kõivupuu.

Eriline suhe on Kõivupuul, nagu kõikidel kirjutavatel inimestel, seotud aga trükiveakuradiga. „Minu meelest on ta tõepoolest olemas. Võid raamatu käsikirja kolm korda üksi ja koos toimetajaga läbi lugeda, aga ikka on kurat jõudnud oma trikke teha ja kuhugi veakese sisse sokutada,“ muigab teadlane.

Uus raamat pakub põnevat lugemist ja aitab ühel või teisel moel mõista, kuidas on aegade jooksul välja kujunenud eestlaste populaarsed mütoloogilised tegelased, missugust elu nad elavad tänapäeval ning mida igavikulist või ajalikku on neil meile öelda. „Eesti mütoloogia algajale. Jumalatest ja hiidudest tontide, näkkide ja muude õudasjadeni“ andis välja kirjastus Tänapäev. Pea 400-leheküljelise raamatu illustreeris kunstnik Ed Labetski. Raamatu kujundas Liis Karu.