Eesti sünnipäeva eelsed mõtisklused

Vahetult enne kodumaa suurt sünnipäeva uurisime erinevate elualade esindajatelt Lääne-Virumaal, millised muutused võiksid olla nende tegevusvaldkonnas toimunud EV150 ajaks. Küsisime ka, kuidas tähistatakse Eesti Vabariigi sünnipäeva ja kas sel aastal on midagi teisiti.

 

Oleg Gross,

Grossi Toidukaupade jaeketi omanik

Kui rääkida sellest, mida ma loodan, siis kindlasti tahaksin, et 50 aasta pärast oleks endiselt võimalus osta naturaalset toitu. Teisipidi ma kardan, et nii see ei ole. Sealjuures, kui me ka niivõrd naturaalset toitu ei saa, siis võiks see olla vähemalt võimalikult tervislik.

Tervislikkuse seisukohalt on näiteks loomadel täna väga täpselt arvestatud sööda ratsioonid, et nad saaksid kõiki vajalikke toitaineid – väga täpselt arvestatakse, mida loom peab sööma. Aga inimeste puhul sellega ei tegeleta. Loodan, et tolleks ajaks on ka igal inimesel selge, mida ta peaks sööma ja mis konkreetselt just temale kõige tervislikum on – osatakse toitumisel arvestada iga indiviidi eripäradega.

Kui mõelda veel, mida ma loodan, siis muidugi ka seda, et maailmas ei oleks nälga.

Rääkides aga tehnoloogiast, siis ma kardan, et selliseid kaupluseid nagu praegu, enam ei ole. Tööjõud on kindlasti tolleks ajaks juba nii kallis ja asju tehakse palju automatiseeritumalt. Kindlasti ei käi inimesed enam korvidega riiulite vahel, vaid tellimine toimub virtuaalsel teel – juba täna on astutud esimesed sammud sinnapoole, et inimesed saavad kauba kodus kätte. Me näeme, kui kiiresti on viimaste aastatega toimunud muutused digimaailmas ja ilmselt on kujuteldamatu, mis kõik toimub 50 aasta pärast.

 

Eesti Vabariigi sünnipäev on minu jaoks väga sügava tähendusega, kuna minu ema vanemad küüditati Siberisse – vanaisa jäigi sinna.

Vabariigi aastapäev algab lipu heiskamisega päikesetõusul. Pidupäeva tähistan pereringis koos ema, laste ja lastelastega. Ema jaoks on see kindlasti veelgi olulisem, kuna tema mäletab esimese Eesti Vabariigi aega – ta on sündinud 1927. aastal. Ka varasematel aastatel on ema vabariigi aastapäevadel väga palju rääkinud oma mälestusi just sellest esimesest iseseisvusajast ja toonasest talupidamisest. Nõo vallas Tartu külje all oli neil toona oma talu, kust nad ära küüditati. Kindlasti on oluline ka lastele ja nüüd juba lastelastele Eesti riigi iseolemise tähtsust selgitada.

See on väga suur rõõm, et me oleme taas iseseisvad. Juubeliaasta on ka suure sümboolse tähendusega ning annab enesekindlust. 100 aastat on ikkagi väga pikk aeg, olgugi, et see vahepeal katkes.

 

Marko Torm,

Rakvere linnapea

Rakvere linn on maakonna suurune, mis tähendab seda, et 50 aastat hiljem peaksime olema suutnud juba aastakümneid toimetada põhimõttel „üks maakond – üks omavalitsus“. See on kõige mõistlikum arengustsenaarium väheneva rahvastiku tingimustes. Meie hääl on kuuldavam keskvalitsusega suhtlemisel ja oleme arvestatavad partnerid. Valdkondi arendatakse terviklikult ning keegi ei pea saama vähem kvaliteetset teenust, kuna on teise omavalitsuse elanik.Arusaadavalt ei saa igas maakonna nurgas elu pulbitseda – seda aega enam tagasi ei tule, kus igas külakeskuses olid raamatukogud, kultuurimajad ja ujulad. Küll aga on suurenenud külakogukondades seltsinguline koostegemine, isevastutamine ja suuremates keskustes on heal tasemel kultuuriline teenindamine. Vallamajad ja linnavalitsused on pigem muutunud kogukonnakeskusteks ning avaliku võimuga suhtlus on lahendatud sisuliselt e-kanaleid pidi, ikka selleks, et kokku hoida inimeste aega ja raha.Eesti külad ei sure, pigem muutuvad tugevamaks ning on jätkuvalt meie ajaloo ja identiteedi kandjateks. Keskused saavad jõudu juurde ja linnastumine jätkub. Samas jääb vähemaks ka ääremaasid, sest kui on kiired ühendused, siis ei ole enam tegemist ääremaaga. Viimased 5 aastat on läinud ikka korraldustuhinas, organiseerides maakondlikke või linna poolt läbiviidavaid sünnipäeva tähistamisi. Vastuvõtud, miitingud, lipu heiskamised, pidulikud aktused ja kontserdid – selle kõige nimel teevad paljud inimesed kõvasti tööd. Minu asi on oma meeskonnaga tagada, et teistel oleks tore ja turvaline kodumaa sünnipäeva tähistada.Kui ametlikud kohustused läbi, siis püüame perega ikka vaadata presidendi vastuvõttu, kuulata riigipea kõnet ja mõelda kaasa. Süüa traditsioonilisi pidupäeva toite – laual on kindlasti nii kiluleivad kui singirullid. Tõstame abikaasaga ka pitsi kodumaakonna „Moe“ viina vabariigi auks.

 

Siret Kotka-Repinski,

Riigikogu liige, Rakvere linnavolikogu liige

Eesti Vabariigi juubel on märgilise tähtsusega sellest suurest tahtest, mis eestlastel on läbi aegade teadvuse kasvades avaldunud – luua oma riik ja esimesel võimalusel see taastada. Peame olema õnnelikud, et Eesti on vaba ja meil on meie riigis piisavalt võimalusi teha tööd ja kasvatada oma lapsi nii, nagu neile parimat soovides õigeks peame. Alati võib olla parem, aga kui Eesti on viiekümne aasta pärast vaba ja siin elavad õnnelikud inimesed, kes saavad väljendada oma tahet ja elada elu oma äranägemise järgi, siis on see suur väärtus. Tahan loota, et üheskoos suudame pidurdada rahvastiku vähenemise protsessi ja leida nendes tingimustes parimaid võimalusi ükskõik millises Eestimaa nurgas rahva heaolu suurendada ja märgata sealjuures üha enam teisi. Palju õnne Eesti Vabariigile! Olen õnnelik, et saan siin elada!

 

Eesti Vabariigi sünnipäev on alati olnud väga eriline tähtpäev, mis on muu hulgas toonud meeldivaid kohustusi, mida olen täitnud tänutundega. Tänavusel juubeliaastal olen hea meelega perekeskne, pühendudes oma pojale Morganile. Tahan, et ta kasvaks üles teadmisega, et see päev on eriline pidupäev ja sel päeval tunneme kõik koos rõõmu kogu Eesti üle.

 

Ülle Lichtfeldt,

Rakvere Teatri näitleja

Kindlasti 50 aastaga võtab teater kasutusele mitmeid tehnilisi uuendusi – teater on ikka ajaga kaasas käinud.

Loodetavasti jääb teater põhiolemuselt ikka selleks, mis ta on – kohaks, kus inimesed jutustavad inimestele lugusid.

 

Aastaid oleme tähistanud Eesti Vabariigi sünnipäeva hääde sõpradega, tavaliselt teeme väikese loodusmatka, siis läheme saun ja seejärel istume pidulauda.

Tänavuaastane matk on meil kõigepealt Eesti Rahva Muuseumis ja seejärel liitume sõpradega.

(foto: Kalev Lilleorg)

 

Riho Hütt,

Rakvere Galerii kuraator, klaasikunstnik

Tunnen, et kunst on au sisse tõstetud. Kunsti tähtsus ühiskonnas on väga suur, kunst on enam poliitiliseks muutunud ja kunsti sõna maksab, seda kuulatakse.

Kuna praegu käib vilgas kunstielu, siis sellest on suur jälg tulevikku ette pandud. EV 150 on kunsti esitlemiseks olemas omaette kunstimaja, koridorides ei esitle keegi oma kunstinäitust. Ühes osas on meie praeguste kunstnike töödest suur kogu ja teine on kunstnikele, kes siis tegutsevad.

Kunst on suhtlemisvorm ja tänu sellele toimub tihe kultuurivahetus üle maailma. Meie oma linnas saame siin kaasa rääkida ja meil on ka midagi tähtsat sekka öelda.

Ja linnaruumis on palju kaasaegseid kunstiobjekte. Seda kõike EV 150 ajal.

 

Hommik algab lipu heiskamisega koduaias. Oma perega oleme vabariigi sünnipäeval teinud tavaliselt loodusmatka – Karepa rannas ja Tudu soos või Mõedaku suusarajal. Ja õhtupoole on külaskäik sõprade juurde, kus pidupäevalaud on kaetud, seekord pidulikumalt – EV 100 puhul.

 

Anne Nõgu,

Rakvere Eragümnaasiumi direktor

Optimistlik prognoos: Eesti kool on 50 aasta pärast endiselt maailma tasemel mitmekülgset haridust andev asutus – seda me loodame kõik, kuna oleme saanud PISA testide näol tagasisidet, et meie õpilased on maailmas eeskätt teadmiste osas esirinnas. Samas, fakt on see, et maailm muutub ja vajadused eluks ette valmistamisel muutuvad ning muutuvad ka noored ise, keda on vaja õpetada. Eesti kooli jätkuv kõrge tase on otseses sõltuvuses, kuidas suudab tänane koolisüsteem muutuva maailmaga kohaneda, kuidas suudetakse koolisüsteemis uuendusi läbi viia ja kui kiiresti õpetajaskond nendega kaasa läheb.

Arvan, et tuleviku osas polegi ühest arusaama. Me elame kiiresti muutuval ajastul, kus muutuvad kiiresti ka koolisüsteemile esitatavad nõudmised. Teatavasti on koolisüsteem üks aeglasemini muutuvaid valdkondi. Koolisüsteemi konservatiivsusel on palju pooldajaid ja sama palju kritiseerijaid. Mulle tundub, et n-ö konservatiivne kool on oma aja ära elanud. Õpilasi on vastavalt eale vaja küll raamides hoida, kuid mitte loovust piirates. Kõige olulisem oskus koolis peaks olema loovuse arendamine ja konservatiivne kool on enamasti loovuse üks suurimaid takistajaid. Samas, loovusest sõltub otseselt iga inimese edu edaspidises elus.

 

Olen traditsioonide austaja ja järgin neid.

Koolis tähistame vabariigi aastapäeva mitmete üritustega, mis päädib kontserdiga kirikus, ja see loob alati piduliku tunde. 24. veebruari hommikul käin linnuses lippu heiskamas, osalen õpilastega ausambamäel pärja asetamisel, käin vabariigi aastapäevale pühendatud jumalateenistusel kirikus ning õhtul kuulan presidendi kõnet ja vaatan vastuvõttu, nii igal aastal.