Eesti üks südantlõhestavamaid filme
Nüüd, mil kinod on taas pausile pandud, pöörame pilgud veebikino poole. Sel nädalal soovitan jupiter.err.ee pealt vaadata Ilmar Raagi 2013. aastal valminud filmi „Ma ei tule tagasi“.
Margit Adorf
„Ma ei tule tagasi“ on Eesti, Venemaa, Soome, Valgevene ja Kasahstani koostööfilm. Niisuguste linateoste suurimaks probleemiks on alati see, et justkui ükski riik ei saa seda päris omaks pidada ja tihtilugu ei ole neil võimalik näiteks kandideerida riiklikule filmipreemiale. Selle linaloo puhul oli nominatsiooni esitamisel palju vaidlusi, aga igal juhul 2014. aastal see siiski esitati ka Filmiajakirjanike Ühingu auhinna Neitsi Maali nominendiks. Tol aastal võitis siiski hoopis „Risttuules“, konkurents oli tihe.
Filmi „Ma ei tule tagasi“ tegevustik toimub Venemaal ja jõuab otsapidi Kasahstani. Peategelaseks on lastekodus üles kasvanud, vaikne ja tagasihoidlik, kooli kuldmedaliga lõpetanud Anja (Polina Puškaruk), kes kohtub oma teel samuti vanemateta ja varjupaigas elava Kristinaga (Victoria Lobatševa). Film kajastabki peamiselt nende rännakut läbi Venemaa Kasashtani, Kristina vanaema juurde.
Pikk rännak saab alguse sellest, et Anja lastekoduaegne sõber jätab tema juurde paki narkootikumidega ja tüdruku juurde jõuavad politseinikud. Neiu kaotab ootamatus olukorras pea ja põgeneb. Temas ärkab lastekodutarkus, pealtnäha vagura tüdruku elukogemus lööb põgenemisteel esile. See on ellujäämisinstinkt, tuleb tegutseda, ei saa ootama jääda, tuleb olla karm.
Põgenemise käigus laseb Anja end uuesti varjupaika saata, seal kohtubki Kristinaga, 13-aastase tüdrukuga, keda teised lapsed kiusavad. Sellest punktist alates keskendub linalugu nende kahe sõpruse arenemisele ja süvenemisele.
Film on üdini südantlõhestav, teised lastekodulood kahvatuvad selle kõrval. See on tund ja 45 minutit hinge käristamist, klomp on empaatilisel vaatajal kurgus filmi alguskaadritest peale. Ja kui on selline tunne, et enam hullemaks ja lootusetumaks minna ei saa, siis läheb. Sellest hoolimata on linateos oma laadilt väga kaunis, mitte maadligi vajutav. Lootus ei sure. Aga kõva emotsionaalne pauk on see küll, puhas filmivalatud valu. Stsenaarium (Jaroslava Pulinovitš) on tugev, näitlejad suurepärased.
Kõike seda saadab helilooja Panu Aaltio melanhoolne muusika ja Tuomo Hutri suurepärane operaatoritöö. Kogu meeskond on selles filmis vaieldamatult enda parima andnud ja režissöör Ilmar Raag väärib oma töö eest tõesti tuhat tänu. See film on meistriteos. Ja see, kuidas Raag on suutnud noored näitlejad mängima panna, pisendamata kiitust, väärib ovatsiooni.
Ühte filmi kiita on alati väga keeruline, sest jutt kipub mõnikord minema ehk liiga suhkruseks, aga tõesti, selle linateose puhul ma ei ole kiidusõnadega kitsi. Vaatasin seda filmi siis, kui see välja tuli ja nutsin lahinal. Ja see film jäi mind aastateks kummitama.
Nüüd, pea kümme aastat hiljem, kõhklesin, kas ikka julgen seda uuesti vaadata. Kas tekivad samad emotsioonid, mis toona. Äkki mul oli siis mingi selline meeleseisund, mis filmi mõju võimendas ja nüüd vaatan ning kehitan õlgu ega mõista, mis mind küll toona nii vapustas. Hirm oli ka selle ees, et kui ikka on endiselt südantlõhestav, kas ma siis tahan oma hinge jälle käristama hakata. Võin kinnitada, et film mõjub endiselt väga vahedalt ning tegelikult oli pärast selle vaatamist siiski pigem hea meel, et seda vaatasin.
Kõige suurem kiitus tegijaile on see, kui nende looming ei mattu unustustetolmu alla. Kui olete juba näinud, vaadake uuesti. Kui ei ole näinud, siis otsige see Jupiteri veebikinost üles, võtke ja vaadake. Seda saab veel näha lehe ilmumise ajast alates 20 päeva ehk umbes märtsikuu lõpuni. Täiesti tasuta. Võimas film.
Lastekodulapsed Anja (Polina Puškaruk) ja Kristina (Victoria Lobatševa) otsivad pikal rännakul inimlikku soojust. Foto: pressimaterjalid
