Eesti ulmefilm jõuab kinodesse
Sel nädalal jõuab kinodesse režissöör Tanel Toomi ja kodumaise produktsioonifirma Allfilm ulmelugu „Viimane vahipost“.
Margit Adorf
Tanel Toom murdis jõuliselt tee eesti rahva südamesse filmiga „Tõde ja õigus“ (2019), mis oli üdini eestilik. Uus film on eesti film peamiselt vaid kaadritaguste tegijate poolest, kõik näitlejad on välismaised ja ka paigana spetsiifiliselt Eestit ei näidata. Korra käib Eesti dialoogist küll läbi, kuna üks viimse vahiposti liikmetest on klammerdunud Tallinna mööblifirma Borg kataloogi, mille järgi ta üritab teha maailmalõpu üle elanud ilmariismetes pehmet tugitooli.
Filmides on reklaamina kasutusel selline asi nagu product placement ehk tootepaigutus. Keegi otseselt ei ütle sulle, et joo näiteks Kellukese limonaadi, aga kui firma silt on näha, siis on see firma selle eest tasunud. Tahaks tõesti teada, kui suure osa linateose rahastusest Borg kinni maksis, et endale nii mastaapne tootereklaam saada.
Linateos on valminud Eesti, Suurbritannia ja Saksamaa koostöös ning linastub ka nende riikide kinodes. Eks ilmselt mujalgi, kuna tegemist on ingliskeelse filmiga, mis on äravahetamiseni sarnane suurte tegijate toodanguga – sellel on globaalne haare.
Ärge nüüd minust valesti aru saage – ma sugugi ei materda filmi, tegemist on väärt kraamiga, mida tasub kinodesse vaatama minna. Ja jällegi soovitan neile, kes hindavad head teatrit, sest film on küllaltki kammerlik ja väga palju suuri märulistseene sealt ei leia, kui üks hiiglaslik torm ja laine välja arvata.
Näitlejaid on linaloos neli, tegevus toimub keset ulgumerd püsti pandud platvormil, mille peamiseks ülesandeks on valvata ilmselt tuumarelva nimega Martha. Ilmselt, sest otse ei ütle keegi seda välja, mis võimsusega see relv on ja kas see ikka on just tuumarelv. Selge on see, et tegevustik toimub aastal 2063 ja neli sõjaväelast peavad regulaarselt võtma joodivanne. Samas, selge pole seegi, ehk on joodivannitamine hoopis seotud maailmalõpuga, mis pühkis Maa pealt pea kõik kontinendid.
Niisiis, tegevustik toimub tulevikus. Maa peal on alles kaks pisikest kontinendijäänukit, ülejäänu on vee all. Kuna vett on nüüd väga palju, siis möllavad meie planeedil ka suured tormid. Need liiguvad siiski teatud intervallide järel, millega saab enam-vähem arvestada. Vahipostile on alles jäänud neli sõdurit, kolm meest ja üks naine, kelle vahetus pidi kestma kaks aastat ja oli määratud lõppema juba kolm kuud tagasi. Filmi algushetkeks on ilmne, et sõdureid oli seal algselt palju rohkem, mis ülejäänutest sai, seda me ei saagi täpselt teada. Aga eks igaüks võib midagi aimata.
Allesjäänud nelja vahel on pinged suured. Film ongi üles ehitatud sellele, kuidas niisuguses klaustrofoobilises olukorras, kus puudub ka igasugune side välismaailmaga, inimeste omavahelised suhted kujunevad. Ulmeliseks muudab situatsiooni vaid keskkond, millesse tegelased on pandud, mingit tulnukate invasiooni või suuri eriefekte ei maksa kinno minnes oodata.
Atmosfääri loomine on filmimeeskonnal hästi õnnestunud. See on apokalüptiline, nii nagu peab. Olgu mainitud, et maailmalõpp leidis aset millalgi 2026. aasta paiku, nii et interjöörides ei ole seega mingit ülimalt futuristlikku disaini. Filmiti peamiselt Tallinna linnahallis – sinna ehitati kõik interjöörid.
Naispeaosas Cassidyna on USA näitleja Kate Bosworth, kes on mänginud näiteks 2006. aasta Supermani filmis Supermani armastatut Louis Lane’i. Selle eest nimetati ta küll Razzie auhinnale halvima kõrvalosalise kategoorias, mida ta õnneks ei saanud. Bosworth on alates 2000. aastast mänginud mitmetes Hollywoodi üsna kobedates filmides, mis on ka meie kinodesse jõudnud. Ta ei ole mingi superstaar, aga siiski piisavalt staar, et tema nägu tuleks filmivaatajale tuttav ette. Tanel Toomi filmis teeb naine väga hea rolli.
Kiita tulebki siin eriti just näitlejate tööd, sest keegi ei jää teisest alla. Cassidy partneriks vahipostil on inglise näitleja Lucien Laviscount. Postil on veel inseneri rollis iiri näitleja Martin McCann ja ülema rollis saksa näitleja Thomas Kretschmann.
Stsenaariumi autoriks on inglane Malachi Smyth, operaatoriks eestlane Mart Ratassepp, heliloojaks sakslane Gert Wilden. Tõeliselt internatsionaalne koostöö, kuid filmi saab siiski pidada eesti filmiks ja sellisena soovitan seda ka vaadata.
Ma ei tea, kas film mõjunuks kuidagi kodukootumana, kui seal olnuks eesti keeles rääkivad eesti näitlejad, aga arvan, et küllap vist. Kui oleks samad vanad näod ekraanil, a la Malmsten-Uukkivi-Võigemast-Pohla, siis ei saaks aga kodupublik seda filmi vaadata nii värske pilguga nagu nüüd. Pealegi on eesti näitlejate peamine häda selles, et nad on kõik eelkõige teatrinäitlejad, teatris aga on tehnika veidi teine kui filmis. Seepärast minu jaoks nad mõjuvadki alati mõnevõrra puisena. Aga see selleks. Soovitan kindlasti – minge seda filmi kinno vaatama, toetate eesti kinotegijaid ja saate kindlasti mõtlemapaneva elamuse.
Kui üldse millegi üle veidike ka iriseda, siis minu jaoks jäi stsenaariumi poole pealt õhku rippuma mitmeid küsimusi, millele ma loogilist lahendust veel välja pole mõelnud. Sellegipoolest julgen kinnitada, et see pole mingi B- või C-kategooria film, vaid täiesti korralik kammerulme. Palju jääb vaataja enda fantaseerida, kõike läbi ei nämmutata, aga ulmelise maailmalõpuelamuse saate kindlasti. Sobib ka vanemaealistele, või eelkõige neile, kel elukogemust juba omajagu turjal. See pole mingi lastekas.
