Eesti veoautokrossisõitjad põhjustasid Venemaal sensatsiooni

Kaks Eesti veoautokrossisõitjat, läänevirulane Marko Tiinas ja võrulane Toomas Repp, käisid Venemaal Rjazanis võistlemas ning põhjustasid seal oma heade tulemuste ning venelaste jaoks hämmastavalt hästi ette valmistatud tehnikaga paraja sensatsiooni.

Aivar Ojaperv

Kohalik uudisteportaal oli sunnitud ülevaateloo sissejuhatuses nentima, et nende võidupühale ja 9. maile pühendatud autokross toimus sel korral Eesti aktsendiga. Ja oli ka põhjust: Marko Tiinas sai klassis GAZ 51/52 esikoha, Toomas Repp oli GAZ 53l teine.

Lubatud nokats jäi saamata

Kui n-ö teemavälisest veel rääkida, siis terav poliitiline olukord ei paistnud Marko Tiinase kinnitusel kuskilt otsast välja. „Kõik olid väga sõbralikud, mitte ühtegi halba sõna ei kuulnud,“ mainis ta. „Üks inimene olevat võistluse lõpetamisel, kui langetasin parajasti Eesti lippu, küll „fašistõ“ jõudnud karjuda, aga ise ma ei kuulnud ja see võis ka niisama kõlakas olla. Ja kui karjuski, siis ülejäänud 9999 pealtvaatajat olid hoopis teist meelt. Tekitasime huvi ka Venemaa meediakanalites, ainuüksi TV-le andsin kaks intervjuud ja isegi Venemaa kollases ajakirjanduses, Komsomolskaja Pravdas, ilmus meie kohta artikkel. Kusjuures täiesti positiivne.“

Marko Tiinas võitis kõik sõidud kindlalt, edestades näiteks ajasõidus lähimat konkurenti 7 sekundiga ringi kohta. Toomas Repp oli nii poolfinaalis kui ka finaalis teine. Aga sellel oli pisut koomiline eellugu ja kui tähte närida, siis näiteks üks kohalik „spetsialist“, kes lubas teatud tingimustel Tiinasele oma võidunud (ja väidetavalt ajaloolise) nokatsi kinkida, ei julgenud hiljem üldse silma alla tulla.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist käisid Eesti veoautokrossisõitjad Venemaal esmakordselt võistlemas 2013. aastal. Samal ja paaril järgmisel aastal käis ka üks venelane meie krossidel osalemas. Toona oli jõudude vahekord selline, et meie keskmike hulka kuulunud GAZ 51 (roolis Mart Kork) oli ka Venemaa krossil keskmik, kuid meie GAZ 53d ei saanud Eestisse külla tulnud Valeri Dronovile kohe kuidagi vastu.

11 aastat hiljem on aga asjad kardinaalselt, venelaste jaoks lausa skandaalselt muutunud. Marko Tiinas: „Aasta tagasi käisime Venemaal pealtvaatajana. Plaan oli juba siis osaleda, aga asjaajamine läks nii keeruliseks, et midagi ei tulnud välja. Raja ääres julgesin pakkuda, et Eesti ja Läti esiotsa GAZ 51d on venelastest kõvasti üle, meie kiireimad GAZ 53d mahuksid aga ilmselt esikolmikusse.“

Vene „asjatundjad“, näiteks eelmainitud nokamütsiga tegelane, olid esialgu teist meelt. Kui eestlased oma autod lahti pakkisid, arvas nokatsiomanik, et need ei lähe esimesse mäkkegi üles.

Eesti veokamehed on ammu loobunud topeltrataste kasutamisest tagasillal, sest mis sest lisaballastist ikka kaasa vedada, kuid vene krossimeeste arvates pole niiviisi üldse võimalik võidu sõita. Juba 2003. arvasid mõned neist, et Mart Korgi resultaat olnuks tublisti parem, kui rattad topelt olnuks, ja sama meelt oldi ka praegu.

„Ma jõudsin ise ka juba uskuma hakata, et äkki ei saagi nende mägisel krossirajal sõidetud,“ tõdes Tiinas. „Ilm oli vihmane ka. Aga kui ma ajasõidu 7 sekundiga kinni panin, siis sellised jutud muidugi vaibusid. Lubatud nokatsit ma kahjuks siiski ei saanud, sest selle omanikku ei juhtunud enam nägema. Finaalis panin tähele, et lõpuks kolmanda koha saanud mees eelistas ka juba topeltratastest loobuda.“

Mitte ainult mootorid, vaid ka mehed

Üks huvitav tähelepanek veel: enne võistluse lõppu tohib Venemaal kapoti alla vaadata vaid tehnilise komisjoni esimees. „Eriti pärast esimest sõiduvõitu oli kaarnaparv ümber, muudkui nõudsid, et näidaku, mis seal on. Mõni kahtlustas isegi, et see polegi GAZi mootor. Tõsi: meie tehnilised tingimused lubavad natuke rohkem ümberehitusi kui venelaste omad, aga kui pärast finaali kapotikaaned avasime, oli üllatus ja imestus muidugi suur, et ei midagi erilist.“

Võõrustajad kiitsid väga eestlaste autode väljanägemist ehk seda, et krossiveoka võib ka korrektselt ehitada, mitte ainult sepavasara ja kirvega. „Pildistati meie autode vedrustuselemente, kabiine seestpoolt jne,“ kinnitas Tiinas.

Vastasleeri esindaja, Venemaa autospordiajakirjanik Vitali Blinušov, kes, tõsi küll, juba alates 2003. aastast on suur Eesti krossisõitjate sõber ja austaja, tõi esile veel ühe tõsiasja: „Teie mehed oskavad sõita. Meie omad künnavad mööda auke, teie meestel on trajektoorid paigas. Ja muidugi ka vedrustus – auto sõidab maad mööda ja kiiresti, meie omad püstitavad samal ajal kõrgushüpperekordeid.“

„Vähemalt minu auto oli neist ikka kõvasti üle tõesti,“ võttis Tiinas omaks. „Kui oligi mahajääjast vaja mööda minna, panin rahumeeli mööda sõitmata rajaosa ja ikka polnud probleemi. Ainus, kes sirgetel veidi vastupanu osutas, oli üks uhiuue Gazeliga sõitnud tegelane – nemad kasutavad krossidel ka seda marki autosid. Korra jäin temast stardist maha ja möödumisel läksid ka küljed kokku, kuid mingit pahandust sellest ei tulnud, kuigi Gazeli juht manitses, et võinuks oodata, ma oleks tast nagunii mööda saanud. Mis oodata – ma läksin sinna ju krossi sõitma.“

Naistollitöötajat autokross ei huvitanud

Marko Tiinas kinnitas, et reisist jäid talle ainult head mälestused, kui Vene tollitöötajate lollus ja üks altkäemaks vahetult enne sihtkohta jõudmist välja arvata. „Kusjuures ka kulud polnud üle mõistuse. Seda küll tänu heade sõprade ja fännide abile – saime transpordiauto ja käru tasuta, maksime ise vaid kütuse eest. Ise reisisime bussiga ja samaga kaasa tulnud fännid ei küsinud meilt ka bussi „piletiraha“.

Mis aga Vene tolli puutub, siis see on ka aastal 2014. imedemaa. Luhamaa piiripunktist keelduti meie mehi üle laskmast, sest varuosi olevat liiga palju kaasas – mine tea, äkki hakatakse veel äritsema. Kolm tundi sõnelust ja ka Vitali Blinušovi kui küllakutsuja telefonikõned ei muutnud midagi – krossimehed saadetigi piirilt tagasi.

Koidula piiripunktis paistsid aga reeglid teised olevat – sealt sai läbi. „Varuosi me vahepeal maha ei laadinud, küll aga poetasime passi vahele 500 rubla. Ning Luhamaal oli tollitöötajaks naine, keda autokross ei huvitanud, Petseri külje all aga mees. Panime oma krossikad neile kastis käima, ajasime muhedat juttu ja pääsesime kõigi oma varuosadega lõpuks ka üle piiri. Mis aga altkäemaksu puutub, siis see oli valuraha oma lolluse eest – transpordiautol polnud üks dokument tõesti korras ja meil oli valida, kas saada ametlikult suur trahv või piirduda althõlma tasumisega.“

Marko Tiinas (nr 3) on ringiga järele jõudnud ühele kohalikule krossimehele. Fotod: Vitali Blinušov

Eesti krossisõitjad ja fännid poodiumil. Võõrustajad pidasid meie mehi meeles ka eriauhidnadega.