Elu maailmalõpu tuiksoonel
Lõpuks ometi on kinodesse jõudnud kauaoodatud Christopher Nolani ulmemärul „Tenet“, mille võtted toimusid suure meediakära saatel ka Eestis ja mis tõenäoliselt siinkandis erilist reklaami ei vajagi, sest ilmselt on igal eestlasel vähemalt üks tuttav või tuttava tuttav, kes kuidagi selle filmi valmimisele kaasa aitas.
Kõigepealt kõige põletavam küsimus – kui palju Eestis filmitut filmi sisse on jäänud? Kas tasub kinno minna lihtsalt sellepärast, et näha tuttavaid kohti? Vastus sellele on, et väga palju on Eestis filmitud osa sees. Ja kuigi Linnahallis tehtu on filmi sisu järgi Ukrainas toimunu, siis Tallinn laiutab linateoses päris ohtrasti, seda mainitakse korduvalt ka peategelaste dialoogides ja isegi jupike eesti keelt käib filmist läbi.
Need, kes Tallinna teavad-tunnevad, näevad õige mitmeid erinevaid võttepaiku – Kumu, Pärnu maantee, sadam, Linnahall… Võib öelda, et Tallinn on selles filmis maailmalõpu tuiksoonel. Ei tea, kas ka mujal linnades pannakse filmile eelnema režissööri pöördumine, kuid Tallinnas toimunud seansil oli filmi ees väike videojupike, kus Nolan ütles aitäh neile, kes võtetel osalesid (käisin täiesti tavalisel seansil, mitte eriüritusel). See oli nunnu.
Linateos ise asetub Nolani tööde seas kuskile keskele, aga kõik tema filmid on sellised, mis väärivad vaatamist. Minu hinnangu skaalal on „Tenet“ igal juhul palju parem kui „Dunkirk“, aga jääb „Inceptionile“ ja „Interstellarile“ alla. Batmani lugudega ma võrdlema ei hakkaks, need on veidi teisest ooperist.
Filmi esimesel vaatamisel võib tunduda, et mitte midagi ei saa aru, aga see on Nolani filmide puhul täiesti ootuspärane. Igal juhul saab ka see inimene, kes matsu ei jaga, oma märuliannuse kätte. Mida enam lõpu poole, seda rohkem selgust loosse tuleb ja eks osad kohad on ka etteaimatavad.
Loo põhiidee seisneb selles, et kusagil tulevikus on avastatud meetod, kuidas mateeria „tagurpidi keerata“. See tähendab luua niisugused objektid, mis liiguvad meile tajutavas ajavoolus vastassuunas. Sellelt tõstab saladuseloori juba filmi treiler.
Peategelaseks on Eestvõitleja ehk Protagonist John David Washingtoni rollis. Ta on algselt mingi eriüksuslane, kes justkui värvatakse mingi salajase ajasõja peatamise vastu võitlevasse organisatsiooni. „Justkui midagi nagu“ – täpselt selline tunne valdab vaatajat filmi alguses ja ma püüan seda mitte ära rikkuda.
Peategelase paariliseks on agent Neil Robert Pattinsoni kehastuses. Lisaks on heade tegelaste ansamblis kurja miljardäri kannatav abikaasa Kat (Elizabeth Debicki). Pahalaseks on relvaärikast Andrei Sator (Kenneth Branagh), kes ihaleb maailmalõppu järele.
Pealtnäha tundub kõik üsna tavalise jamesbondiliku loo moodi, kuid nii lihtne see asi siiski pole, et püüad pahalase kinni, peatad pommi taimeri ja kõik ongi korras. Tegelikult selle taimeri peatamisega kõik alles algab ja suur osa loost jääbki vaataja silme ette toomata. On juba igaühe enda asi, kas ja kui palju ta viitsib edasi mõelda.
Muuseas, sator ja tenet on kuulsa sõnamaagia ruudu sõnad, mis ei olnud võõrad ka vanadele eestlastele. Kui loete raamatut „Eesti loitsud“, saate teada, et eestlased kasutasid satori-loitsu näiteks marutõve, ussihammustuste ja hambavalu vastu. Maakeeli nimetatakse neid ka roosisõnadeks.
Sator-vormel on inimeste seas ringelnud juba üle 2000 aasta ja seda on üritatud lahti kodeerida erinevatel viisidel. „Teneti“ film pakub sellele uue, meelelahutusliku versiooni. Kui soovite teneti-satori sõnade kohta rohkem teada saada, otsige üles raamatud maagia ajaloost, eesti keeleski on neid ilmunud mitu (näiteks Leander Petzholdt „Maagia“, 2015).
Aga filmi tasub vaatama minna just kinno ja näha seda suurelt ekraanilt. Mida suurem, seda uhkem. Nolani-filmide fännid igal juhul peaksid rahule jääma küll, see on vägagi tema käekirjaga, kuid samas ei korda varasemaid kontseptsioone.
Margit Adorf
Kumu kunstimuuseumis filmitud stseen. Foto: pressimaterjalid
