Emakeelepäeva tähistamise käigus tulid ilmsiks erilised lood

Rakvere eakate kodus elab 90-aastane Melanie Noormägi, kes teab, et vene lapsed tahavad tegelikult väga eesti keelt selgeks saada. Ta õpetas 14 aastat oma algatusel Lasnamäel lastele oma emakeelt ja tarmukas naine on jätkuvalt aktiivne.

Piret Saul-Gorodilov

Melanie Noormägi korraldas eakate kodu ühisürituse, mille käigus tähistati korraga naistepäeva ja emakeelepäeva. See polnud sugugi esimene tema eestvedamisel peetud ühisüritus ja aktiivne naine rääkis naerdes, kuidas vanem poeg Ain hurjutas: „Seal ei saa kah rahulikult olla.“

Vana naise nägemine on viletsaks jäänud ja suuremat abi pole enam isegi luubist. Ta rõõmustas, kui kuulis, et olen vabatahtliku seltsilisena valmis teda aitama ja puhkenurka kogunenud hooldekodu elanikele osad tema materjalid ette kandma. Lugesin neile kõigepealt naistepäeva tähistamise ajaloost, aga emakeelepäeva tähistamise puhul kandsin ette Kristjan Jaak Petersoni kauni oodi „Kuu“. Melanie lisas mälu järgi fakte noore luuletaja elust ja tegemistest ning lasi maki pealt ilusat eesti muusikat.

Peale põhikava teatas Melanie, et nüüd räägib ta oma elust, sest on aeg aktiivsest tegutsemisest tagasi tõmbuda. Naine nentis, et süda on rahul, sest iga kahe nädala tagant käivad vabatahtlikud seltsilised hooldekodu elanike meelt lahutamas. „Mis mina enam rabelen, kui noored inimesed tulevad ja korraldavad,“ sõnas ta rahulolevalt ja kui ta põnevaid seiku oma elust hakkas rääkima, tuli päevavalgele vägevaid tegusid.

Rakveres sündinud, keskhariduse omandanud, vahepeal sünnilinnast eemal olnud ja tagasi tulnud naise elu on kirju. Abielu viis ta vahepeal Tallinna elama, aga kodulinnaks peab ta ikka Rakveret.

Melanie jõudis kolm korda pensionile minna, aga iga kord tuldi jälle tööle kutsuma. „Lõpuks jäin ikka pensionile, aga elasin koeraga Lasnamäel kolmetoalises korteris ja kuidagi kole ja tühi oli elu,“ jõudis ta oma jutuga minu jaoks kõige põneva eluetapini.

Ta kirjeldas värvikalt, kuidas käis koeraga õues ja väikesed vene tüdrukud tahtsid loomakesega kangesti mängida. Melanie ütles lastele, et see koer ei oska vene keelt. „Kui teie õpite eesti keele selgeks, siis saab koer teist aru,“ meenutas naine ja nii saigi temast vabatahtlikult eesti keele õpetaja.

„Ma olin seal kahe maja peale korteriühistu esimees. 400 korteris oli kokku üle 1000 elaniku,“ rääkis naine. Ta jutustas, kuidas lõpuks kogunes kahe maja pealt suur kamp lapsi kokku ja kui kuuldus tema õpetamisoskusest levis, siis tulid mõned oma maja laste koolikaaslasedki ennast tema juurde eesti keeles täiendama.

„Mul oli vahepeal korteris korraga 24 õpilast. Iga päev, kaasa arvatud laupäev, oli 4–6 tundi. Vahel olin laupäeva õhtuks täiesti läbi omadega,“ meenutas naine. Ta selgitas, et koostas oma õppeprogrammi: „Mul oli majas üks venelannast kõrgema meditsiini kooli õppejõud. Tema soovitas, kuidas venelased kõige paremini eesti keele võiks selgeks saada. Mitte nii nagu koolis – tuimalt tuupides.“

Melanie kirjeldas pikalt, kuidas ta lastega suhtles, aga minu silmis süttis kaval tuluke. Nimelt oli Melanie väga imestunud, et ma vabatahtliku seltsilisena olen nõus tema juures käima, lehte lugemas ja juttu puhumas. „Kas kohe tasuta niimoodi käitegi vanainimestele seltsi pakkumas? Sellist asja pole küll enne kuulnud,“ küsis ta meie esimesel kohtumisel.

Küsisin Melanie käest, miks tema neid lapsi oma vabast tahtest õpetama hakkas. Tark naine sai kohe aru, kuhu ma jutuga tüürin. „Nojah, vabatahtlikult tegin,“ nentis ta ja üle vana naise näo libises äratundmist täis naeratus, aga ta jätkas talle omasel kiirustaval kõneviisil oma lugu Lasnamäe lastest.

„Neile tuli asi huvitavaks teha, et ei tüütaks. Tund oli nii jagatud, et tegime grammatikat, lugesime, jutustasime ja siis hakkasime juttu rääkima,“ kirjeldas ta oma õpetajaametit. Täpselt nii lapsed teda kutsusidki – õpetaja. Peale selle korraldas Melanie lastele teatrikülastusi ja käis nendega muuseumides, botaanikaaias ja teletornis. Kuna lapsevanemad olid väga vaimustatud Melanie tegevusest, siis korraldas ta ühisüritusi, kus lapsed esinesid omastele eesti keelsete laulude ja luuletustega.

„Nad olid pisarais, kui lapsed ilusas eesti keeles esinesid,“ meenutas Melanie heldinult ja lisas uhkusega, et korraldas ka vene lastele Eesti emakeele päeva, kuhu kutsus külaliseks Tallinna linna volikogu esimehe Toomas Vitsuti. Talle esitati päris keerulisi tekste eesti keeles, lauldi ja loeti luuletusi. Volikogu tegi hiljem õpetajate päeva puhul Melaniele kingituse.

„Kõik imestasid, kuidas vene lapsed on nii ilusat eesti keelt õpetatud rääkima,“ sõnas naine ja lisas kohe, „Miks nad siis ei oska, kui on tahtmist ja õigesti õpetada. Ärgu keegi tulgu mulle ütlema, et vene lapsed ei taha eesti keelt õppida,“ rääkis Melanie Noormägi kirglikult.

Vabatahtlikkust ehk heatahtlikkust õppis Melanie ilmselgelt oma emalt ja inimestelt, kellega koolipõlves kokku puutus. Ema Pauline valmistas peale teist maailmasõda Saksa sõjavangidele süüa. Noored tehnikataibuga mehed oli tööle pandud Rakvere bussipargi töökotta ja Pauline tegi meestele oma kodus pannkooke ning püüdis neid ikka paremini toita. Aastakümneid hiljem, kui Eestist jääle vabariik sai, võttis üks endine sõjavang Paulinega ühendust ja suhtlus muutus päris tihedaks. Ema tundis ennast juba liiga eakana, et Saksamaad külastada, aga Melanie kutsuti külla, majutati ja kostitati. Heategu ei ununenud.

Melanie koolitee oleks äärepealt 9. klassiga pooleli jäänud. Aasta oli 1949, kui ema Pauline viidi valesüüdistusega pooleks aastaks arestimajja. Nooruke Melanie pidi enda ja venna toitmiseks rehepeksumasinale tööle minema, ega saanud sügisel kooliteed jätkata. Klassijuhataja korraldas koolis korjanduse, et tüdruk saaks korralikud riided selga ja söögi lauale. Melaniet oli kooli väga vaja, sest ta oli eeskujulik õpilane ja tubli sportlane.

Melanie Noormägi elukäiku kaunistavaid lugusid kuulates, kerkib vabatahtliku seltsilise südamesse kergendav tunne –  maailmas on igal ajal häid inimesi ja mida pakud, seda saad ka vastu.