Emakeelest
Ütleme nii, et…
Möödunud reedel oli emakeelepäev ja meedia lõi selle tähistamisel usinalt kaasa: raadio tegi etteütluse, mingi uudistemagasin palus juhuslikel inimestel tänavalt tõlkida slängi.
Viimase vastu ei ole mul kõige vähematki – släng tuleb ja läheb, keel jääb. Teinekord võib slängist isegi kasu olla: näiteks Talvesõja ajal oli soomlastel niru sidetehnika ja Punaarmee kuulas jutuajamisi pealt. Soome poolel polnud vahendeid oma sidet turvaliseks muuta, kuid leidus hoopis odavam lahendus: raadioeetris hakati kasutama slängi, roppusi ning soome-rootsi segakeelt, nii et punaste tõlgid ei saanud enam midagi aru.
Kurdetakse, et eesti keelt risustavad üha enam võõrkeelsed väljendid. Jah, risustavad küll, kuid minu arvates mitte nii palju kui eestlased ise oma sisutühjade stamplausete ja kantseliidiga.
Paar näidet, ajage kõrv kikki ja saate igast autoriteetsest uudistesaatest sellele kinnituse.
“Võistlustel osalesid 24 erineva riigi sportlased.” Mis mõttes “erineva”? Kas on selliseid võistlusi ka, kus osalevad 24 ühesuguse riigi sportlased? Miks ei või lihtsalt öelda: võistlustel osalesid 24 riigi sportlased?
“Väravavaht Jaan Jalgratta näol on tegemist tubli sportlasega.” Mis puutub siia “nägu”? Saab ju öelda: “Väravavaht Jaan Jalgratas on tubli sportlane.”
Aga kõige rohkem ajavad mind marru inimesed, kes alustavad vastust küsimusele sõnadega “Ütleme nii, et…”
Millele selline lausealgus viitab? Kuidas mina sellest aru saan? Ütleme nii, et kõigepealt ei saa ma aru, miks inimene peab rääkima “meie”-vormis. Keda ta peale iseenda veel esindab? Või põeb ta suurushullust nagu valitsejad ajaloost, kes iseennast “meietasid”?
Suurushullus on siiski veel väike viga. Lause selline algus viitab otseselt asjaolule, et mulle (ja kõigile teistele) valetatakse. Mina saan sellest sõna-sõnalt aru, et asjad on ühte moodi, kuid vastaja leppis sõprade ringis kokku ja kõik nad räägivad pisut teist juttu, kui lugu tegelikult oli. Nad kõik ütlevad mulle, et see arvamusavaldus siin on puhas jama, kuigi tegelikult on jutus ikka iva ka sees.
“Ütleme nii, et…” tuli minu meelest eesti keelde vähemalt kümme aastat tagasi. Emakeelepäeval kuulsin ainuüksi ETV AKs kahte sedamoodi alustatud vastust.
Võin küll eksida, aga esimesena hakkas niimoodi küsimustele vastama suusatreener Mati Alaver. Päris kindlasti tegi ta seda enne Torino olümpiamänge. Temalt said “nakkuse” nii Jaak Mae kui ka Kristiina Šmigun-Vähi, varsti rääkis kogu suusakoondis “keerutavas kõneviisis”.
Oletus, et pididki keerutama, sest asjad polnud päris nii, nagu nad rääkisid, on muidugi paranoia või lihtsalt lambist võetud jutt, kuid milleks sellist olukorda üldse tekitada? Parem rääkige selget eesti keelt, minu pärast pikkige sinna slängi ja võõrkeelseid sõnu, kuid ärge lisage oma juttu ballasti. Sõnad pole küll loetud, aga kuulajal on ka lihtsam, kui ülearuseid sõnu on vähem.
Aivar Ojaperv
