Emakeelest. Emotsionaalselt

„Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavust omale otsida?” on ilmselt üks enamtsiteeritud eesti luuletusi, manifest eesti keelele. Ja ilmekas näide keele muutumisest – igavusest on saanud igavik. Milline on tulevik?

Veebruari „Eesti Looduse” numbris arutleb Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere teadlaste vastutuse üle teaduse populariseerijatena ja tõdeb, et Eesti on väiksuselt teine või kolmas maa, kus on olemas omakeelne teadusterminoloogia. Ent eesti keele kui teaduskeele tulevik ei ole roosiline – aina sagedamini väljendatakse arvamust, et eesti keel kapseldab teaduse ja kraadiõppes peaks üle minema inglise keelele.

See on ka teiste väikeste keelte mure – tulevad uued nähtused, kategooriad ja asjad, millel pole omakeelset nime. Võimalikke lahendusi on kaks – luuakse uus omakeelne (nii on juurdunud sõnavarasse „taristu” ja „nutiseade”) või võetakse kasutusele teisest (enamasti inglise) keelest laenatud sõna.

Võiks ju arvata, et inglased on uhked ja õnnelikud oma keele laia leviku üle nii geograafiliselt kui valdkondadeüleselt, aga ei ole. Mida enam on inglise keele kui võõrkeele kõnelejaid, seda vaesemaks muutub keel. Säilib-levib elementaarne sõnavara, kuid kaovad väljendus- ja nüansirikkus, isikupära ja mängulisus. Kaob Queen´s English, mida räägivad veel BBC uudistejuhid ja asemele tuleb maailma enimkõneldud keel Bad English.

Keeleloomega tegeletakse endiselt, kuid sarnaselt inglise keelega eesti keel samal ajal vaesub. Kui kaovad asjad, kaovad ka neid tähistanud mõisted. Me teame veel, mis on regi, aga mis on sedelgas, valjad? Hiljuti sattus ajakirjanduslikus artiklis ette omadussõna „hillitsetud“. Äratundmisrõõm oli suur – kõnekeeles seda enam ei kuule.

Samal ajal toimub nähtuste ümbernimetamine, et neid muuta parketikõlbulikumaks. Jürgen Ligi kõnepruuk on „reljeefne“, selmet olla õel, üleolev, ründav. Või on siingi tegemist vana hea sõnamaagiaga (hunt ei ole hunt vaid võsavillem) uudsel viisil?

Selle tendentsi edasiarendus on poliitkorrektsus. Nii nagu ilu on vaataja silmades, on tähendus ütleja-mõtleja arusaamas ja meeles. Minu jaoks ei ole sõna „neeger“ negatiivse alatooniga ja selle pealesunnitud asendamine „mustanahalisega“ on keele vaesestamine. Mõtleme kasvõi Pipi Pikksuka isa kurvale saatusele.

Emakeelepäeval korraldas Vikerraadio taas e-etteütluse võistluse. Algselt ühekordse projektina mõeldud ettevõtmine toimus tänavu juba 11. korda. Sellest on saanud traditsioon ja emakeelepäeva üks olulisemaid sündmusi. Kümne aasta jooksul on Vikerraadiosse saadetud ligi 30 000 etteütlust. Paljud koolid on võtnud e-etteütluse emakeelepäeva tähistamise programmi, seda kirjutatakse üksi ja sõpruskonniti ka ettevõtetes. E-etteütlus kandideerib 2017. aasta keeleauhinnale.

Mina kirjutan e-etteütlust sel aastal viiendat korda ja veatult pole kunagi pääsenud – ikka lipsab tähelepanematusest, rumalusest või teadmatusest (jällegi – keel muutub!) sisse üks-kaks viga.

Õnneks on igas grammar nazi´s tasakaalustamiseks ka piisav annus elutervet anarhismi. Nii tavatseb Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk õhtuti kolleegidele hüvastijätuks öelda: „Mina minen nüüd koju,” ja kolleegid vastavad: „Lähe, lähe!”.

Ene Kesler